Leili metsalood | Seenering kuusikus
Pildil on 30-aastane kuusik, mille külamees oma naisega kolhoosiajal istutas. Metsaistutajaid pole juba mitu aastat elavate seas, aga kuusik kasvab ja tuletab seda peret meelde. Rõõmsad inimesed olid, vahel viskasid viina, aga väärikust ei kaotanud, leib oli laual ja töö ei jäänud tegemata.
Minu lapsepõlveaegadel kasvas samas kohas vana kuusemets, kus tohutul hulgal võiseeni võis korjata. Mets läks kolhoosiajal raiesse. Družba-saagidega mehed Karpaatiast (neid kutsus külarahvas karpatšikuteks) tulid kohale ja puud hakkasid langema. Umbes sama nagu tänapäeval meie maasikakasvatajatega, kui korjajaid oodatakse Ukrainast.
Õnneks oli tol ajal kõva kord, et iga raiutud metsa asemele tuli uus istutada. Nii oli maade tagastamise ajaks minu kodumetsas kena noorendik sirgumas ja esimese tööna lasin seal valgustusraie teha, lehtpuuvõsa maha võtta. Umbes kümme aastat hiljem sai ka teine hooldus tehtud.
Küllap oleks praegugi vaja saemeest, kes selles noores metsas korda looks. Omal ajal istutati kuusetaimed tihedalt ning nõrgemad on jäänud tugevamatele alla ja kuivanud. Ma ei tea, kas selline hooldusraie on üldse asjakohane. Äkki meelitab põdrad ligi? Praegu ei ole näha ühtki põdrakahjustusega kuuske, sest puud kasvavad tihedalt, kus suur loom okste vahelt läbi pugema ei hakka. Pean metsaspetsialistiga aru pidama ja nõu küsima.
Nimelt nägin ma siinkandis selle aasta parimaks metsamajandajaks kuulutatud omaniku metsas umbes sama vana kuusikut, kus omanik oli kerge harvenduse teinud ja kuusik nägi väga ilus välja. Kui üritaks samamoodi teha?
Väiksemad loomad on metsa alla endast märke jätnud. Nimelt on pildil oleva seeneringi keskel kährikute peldik värskete junnidega. Ilusa koha on loomad oma toiminguteks välja valinud, samblase ja uhke seeneringiga.
