Leili Mihkelson

Märkasin metsateel liikudes esimesi märke sügisest – haab metsaserval on hakanud lehti punaseks värvima. Kõik muu on veel roheline.

Seenemetsast võib korjata kukekaid ja puravikke. Riisikaid näha pole, aga juba olid kuusiku all samblal esimesed lehter-kukeseened. Tavaliselt on nemad ikka sutsu hilisemad. Põdrakärbsed on metsas aktiivsed ja leiavad ohvri vopsti üles.

Õuntega seekord erilist muret pole – need on enamasti ussitanud ja kukuvad ise puu otsast maha. Neid saab järjest kärusse korjata ja metsa äärde kuhja vedada. Suuremad ubinad, mis ussidest puremata ja kõlbavad süüa, valmivad kenasti edasi. Ploomidega on lood kehvemad, sest neid pole, vähemalt minu aias seekord mitte.

Kokkuvõttes oli aias maasika- ja vaarika-suvi. Tubli korilane sai metsast lisaks ka mustikaid. Punetavaid pohlamättaidki olen näinud. Mida tänavu üldse pole, on pihlamarjad. Türnpuul seevastu on mustaks värvuma hakkavaid marju rohkelt, aga inimene neid ei söö.

Linnuhääli kuuleb harva. Enamik on rändele läinud ja talvitujad pole põhja poolt veel siia jõudnud. Valge-toonekurgede pesad on tühjad ja linnud lõuna poole ära lennanud. Värskelt rohetama hakanud orasepõllul nägin sookurgi. Nädalavahetusel häälitsesid jõeäärse metsa kohal konnakotkad, aga kuna sel suvel neil pesas poega polnud, siis küllap sätivad nemadki end minekule ja jätsid pakul istuva vanamutiga omal häälekal kombel hüvasti. Erandiks oli eelmise nädala üks õhtupoolik, mil orasepõllule maandus sadu kuldnokki, seltsiks mõned kiivitajad. Järgmiseks päevaks olid läbirändajad kõik läinud.

Tuleb inimestelgi hakata muutuvate oludega kohanema, lapsed kooliteele saata ning sügisele vastu minna.