Leili metsalood | Valguse lahkumise kuu
Käes on aasta kõige pimedamad kuud ning enne uut aastat päev valgemaks ei lähegi. See aeg lausa sunnib võtma aega enesega olemiseks, mõtisklemiseks ja lühikeste valgushetkede püüdmiseks looduses. Valge aja lahkumises võib peidus olla nii eriline võlu kui seletamatu kurbus.
Viimaste päevade sügistuuled viisid puudelt korraga kõik lehed ja vihm leotas looduse värvid tuhmiks. Kui metsa taha vajuv päike oma helgi korraks pilve vahelt tumedale jõeveele saadab, on see otsekui lühike hüvastijätuviibe lahkuvale päevale. Tänan seda kaunist hetke, mille lahkuv päev mulle kinkis.
Sellisel ajal, saabuvas õhtuhämaruses, võib kuulda metsas kakuhuikeid. Kui neid pimeduse linde on mitu, huikavad nad vastamisi. Mul oligi hiljuti õnn just sellist kahekõnet õhtupimeduses kuulda. Eks see õige huikamise aeg tuleb ikka veebruaris, mil händkakupaarid end pesitsema asutavad. Sügisene huikamine võib olla ka tutvuse sobitamise või territooriumi märguanne.
Koolmekohas, kopratammist allavoolu, kus pilt tehtud, on kaldarohus näha tallamisjälgi. Kaldad on seal laugemad kui mujal ja jõevesi madalam kui koprapaisu taga ning metsloomad kasutavad seal võimalust jõe ületamiseks. Nägin hiljuti kalda ääres ühe kopra langetatud haava juures põdrajälgi, suuruse järgi otsustades mullika omad. Kopraradasid ja tegevusjälgi võib näha jõeäärses põõsastikus ja metsakraavide ääres, millest järeldub, et neil poolveelistel elukatel läheb looduses hästi.
