Leili metsalood | Värviline talvemaastik
Juuresolevat pilti tegema ahvatlesid mind eemalt paistvad värvid ja põllul nosiv üksik metskits jäi boonusena kaadrisse. Punakat tooni põõsad, rohetav põld ja paljulubav valgus annavad märku, et talve selgroog on murtud, aeg liigub kevade poole. Põõsaste taga voolab jõgi, ajades mõnel päeval üle kallaste, järgmistel tõmbudes jälle sängi tagasi. Vihmapuudust viimasel ajal pole ja kui kõik need sademed oleksid lumena maha tulnud, oleksime üleni hangedesse uppunud.
Jahihooaja lõpu järel lugesin jõeäärsetel põldudel ellujäänud metskitsed kokku ja arv oli üsna tavapärane – 6 või 7 tk. Käivad heinapõllul või taliviljaorasel õhtupoolikuti söömas, ilusad terved ja siledad paistavad kõik. Kui hundid neid nahka ei pista, siis elavad talve üle. Jahimehed ei tohiks kitsi veebruaris enam küttida, aeg on läbi.
Sarapuupõõsad on urbadest lookas. Loen, et mõnes kohas olevat koguni sinililled õienupukese välja pistnud, mina neid oma metsas pole siiski veel näinud. Ja hea kah, sest talv võib ootamatult karmima külje keerata ja see oleks enneaegsete õite surm.
Kohtan aegajalt laanepüüsid, aga pilti neist pole siiani teinud. Ettevaatlikud linnud, kaovad maapinnal sibades kiiresti peitu ja sulanduvad loodusesse. Niisama jälgidagi on põnev. Rongad sätivad, hoiavad pesametsa lähedusse.
Suur siisikeste parv voogab mõnikord nagu tuulest tõugatud pilv siia-sinna. Linde on selles kogumis üle saja. Tihased on mind jälitama hakanud, kui metsasihil liigun. Justkui tahaksid midagi öelda, uudiseid jagada…
