Leili metsalood | Vesine jaanuar

Jõed ja ojad ajavad üle kallaste, orased ja heinapõllud rohetavad, seened pistavad oma kübarad maa seest välja – ei ühtegi märki talvest.

Pool jaanuarikuud saab läbi ning ilmaprognoos ei ennusta külma tulemist enne veebruari. Sademeid aga küll. See aga tähendab, et masinad teevad metsale palju kurja. Noorendike hooldamiseks aga sobib soe ja lumeta talv suurepäraselt. Kui hästi tähele panna, siis siit-sealt kostabki võsalõikajate hääli.

Ringi käies ja üle kallaste ajanud jõge vaadates mõtlesin, et kui vihma asemel oleks sadanud sama palju lund, elaksime lumevangis nagu täpselt kümme aastat tagasi.

Kõrge veeseis paistab kobrastele meele järgi olevat. Kalda ääres valivad nad välja järjest uusi puid, ikka jämedamaid, mitte peenikesi pliiatseid. Siiani pole loomad veel ühegi suure remmelga langetamiseni jõudnud, ehkki mõni jäme tüvi on peaaegu poole ulatuses läbi näritud. Vanade tüvede kõrval võetakse ette aina uusi. Toidunappust ei paista kusagilt ja territoorium on lai.

Parim metsavarumise aeg peaks käes olema, aga ilm nii ei arva. Kui metsa all kannatakski puid langetada, siis koormate väljatoomine üle põllu oleks külmumata maaga kurjast. Väikemetsaomanik, kelle jaoks pole metsatulu ainus eluspüsimise võimalus, selliste ilmaoludega suuri raietöid pigem ei planeeri. Paraku ei saa sedasama öelda ei RMK ega suurte metsafirmade kohta.