Oma suureks pettumuseks avastasin, et olen terve elu segi ajanud majoraani ja pune. Siiani pidasin õigeks vorstirohuks taime, mida korjasin loodusest. Ja põlgasin ära peenral kasvatatava, mis on teistsuguse maitsega. Siunasin pidevalt verivorstivalmistajaid, et vorstidel pole seda õiget maitset ja veel seda, et ju nad sinna sisse igasugust muud kraani poetavad, mitte seda õiget vorstirohtu.

Lapsepõlves tegime verivorste koos vanaemaga ja hiljem, kui veel siga pidasime, tegin neid ise. Loodusest korjatud lillakate õitega taim sai kuivatatud ja siis vorstipudru sisse peoga puistatud. Sellest sai verivorstile see ainuõige mekk juurde, mida poevorstidel pole. Nüüd kirjandust uurides ja netist otsides selgus, et see, looduslik vorstirohi, on harilik pune. Seda olengi siis kogu aeg korjanud ja tarvitanud. Peenral kasvaval majoraanil on teistsugune maitse. Võõrapärane oregano pidavat olema ka seesama vorstirohi, aga minu meelest ikka päris ei ole.

Täna nägingi, et taimed hakkavad õitsema ja saabumas loodusliku vorstirohu (hariliku pune) korjamise aeg. Kas minust enam koduste verivorstide tegijat tuleb, seda ei tea. Pole viitsinud vaeva näha, et verd ja soolikaid kusagilt hankida. Aga hea meelega valmistaksin selle jõulutoidu ka nüüd ise. Ja pudru sisse tuleb siis harilikku punet panna. Just seda, millest täna metsaserval pilt sai tehtud. Harilik pune õitseb samaaegselt naistepunaga. Praegu ongi nende mõlema aeg käes.

Olen kolm päeva metsas kõvasti niitmistöid teinud. Sääsed on kohe kallal, kui hetkeks seisma jääda. Kui pidevalt töötada, pole hullu.

Ei raatsinud kogu puisniidu rohtu esimese hooga maha niita. Nii palju on seal veel õitsvaid taimi, eriti mitmeid kellukaid, madarat, tähtheina ja erinevaid kõrrelisi. Tegin valiku ja jätsin õitsvad lapid niitmata, muu sai maha. Sattusin siis seegi kord ühele herilaspesale. Hall rusikasuurune kupp oli madalal rohu sees. Õnneks nägin ära ja sain kähku jalga lasta. Pirin ja pahandamine hakkas kohe, aga seda piilusin juba eemalt.

Eile käisin kuusetaimi vaatamas. Päris hull lugu on tänavu lopsaka rohuga. Oleks vaja tallata. Niita saab alles sügisel, kui osa rohtu ära kuivab ja kuusetaimed välja paistavad. Praegu ei näe taimi ning on ikka täielik katsumus koos parmude ja sääskedega seal mütata. Vihmasajus oleks rohu tallamine kummiülikonnas mõeldav.