Parika järv Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Teede rägastik metsas ja vanade raamatute hõng elutoas on Eesti lastele tavapärane. Suved möödusid tihti maal, kus jooksin paljajalu murul, mille libled hellitasid taldu. Päikesepaiste saatel jõin koos teiste väikeste nagladega sooja lehmapiima ja näksisin toormaasikamoosiga kaetud saia.
Pühapäeva hommikutel äratas mind üles akna taga vargsi hiiliv päike, mis julgutas mind päeva tervitama, ja pannkoogilõhn, mis tungis vägisi ninna. Vanaema soe ja sõbralik naeratus tervitas rõõmsalt mind, kui määrisin väikestele pannkookidele moosi. See kärbeste sumin, mis oli saateks maal oldud hommikutele, kummitab mind mõttes siiani.

Lastele keelatud toad on tõelised maiuspalad igale lapsele, aga Eesti pätakatele, kes on vabadusega harjunud, on need toad pigem väljakutsed. Väiksena tundus kõige põnevam koht terves majas kelder, kuhu oli mul keelatud minna, kuna trepp oli vana ja seal olid vanaisa relvad. Relvad! Mõlgutasin tihti mõtteid, kust need ohtlikud asjad pärit on ning kas vanaisa sõdis ka nende isamaa vabaduse nimel. Hiilisin tasakesi keelatud toaga tutvuma, tundes, kuidas süda rinnus tuksus ja veri vemmeldas. Asi lõppes kiiresti. Üks trepiaste oli mäda ning kukkusin. Sel korral jäigi teada saamata, kas need, keelatud objektid lapsele, tõesti aitasid Eestit kaitsta.

Suve tippsündmuseks oli jaanipäev, kus tehti lõket ning otsiti fakte trotsides sõnajalaõit. Lapse, minu, jaoks oli see esimene öö, kus sain näha pimedust tema täies ilus, tervitada koidikut kukelaulu saatel ning joosta mööda kastmest märga muru.

Selle tunde peaks jäädvustama, kuna see tunne/mälestus on peidus igas eestlases. Eestlased peaksid mäletama, kes nad on, miks nad sellised on ja seda, kes nad olid, kui õppisid tundma isamaad.