Saare-vanaema on Kaja Lijuri tehtud maalil 92aastane, saatmas Toolamaa bussipeatuses külalist.

Ka sinul on võimalik saata Maalehele lugu oma emast aadressil maal@maaleht.ee või kirjuta see antud artikli kommentaaridesse.

Kunstnikud valivad välja põnevamad ja inspireerivaimad lood ning kujutavad neid maalidel, ettevõtmises osalevad ka eesti kunsti suurkujud. Parimad lood ja maalid avaldame Maalehes, lisaks jõuavad teosed suurtele näitustele Tallinnas ja mujal üle terve Eesti ning väärika raamatu kaante vahel.

Jüri Metsa ja Maia Looritsa lugu Saare-vanaema Lehtest

Armas Lehte on nagu maa-ema ikka, selline naelake, kes hoiab püsti maja kaduvas külas.

Juba lapseeas rügas ta pikki päevi turbarabas ja kolhoosis põllutöödel. Nägi sõjaolusid. Seejärel pere loomine, kodumaja ehitamine ja mitu aastat kaelkookudega vee vedamist. Öösel käed töödest nii valutasid, et ei saanud und. Hommikul pesunöörilt sama kleit selga, sest oli suur puudus riietest ja jalavarjudest. Viiekümneselt matta mees (hea pereisa), lapsed koolitada...

Sellel maalil on Saare-vanaema 92aastane. Tema kõrval on jalgratas, millega tal oli kogu elu kombeks saata jalgsi tulijat bussi peale või sõita vastu, pakiraamil igaks juhuks kummikud ja villane rätt ning taskus paar moosikommi. Mõnikord saab Saare-vanaema ka ise külast välja, bussijaamastki kaugemale. Siis viivad autosõidud ilusatesse Eestimaa paikadesse. Käidud on Põhjamaades, kunagi koguni Moskvas.

Kunagises rahvarohkes Saarekülas ega ka Toolamaal, kus asub see bussipeatus, pole enam palju suitsuga korstnaid. (Õnneks on Saareküla järve teises otsas paar noorperet asunud kodu ehitama.) Suvel on Saare-vanaema juures nooremat rahvast rohkem liikumas. Kõik imetlevad tema aia lillerohkust, väga puhtaid porgandipeenraid ega saa küllalt maitsvatest lihapirukatest.

Nendel kohtumistel on vanaemal igaühe jaoks uskumatult täpsed ja targad toetussõnad. Tal on väga hea mälu, on alati kursis lähedaste tegemistega ning kaugemal asuvate eakaaslaste väikeste rõõmudega. Huvitub siiralt Eesti elust ja maailma poliitikasündmustest. Tema juurest tulles ollakse alati laetud soojuse, positiivsuse ja usuga Eesti heasse käekäiku.

Anne Metsanurga lugu kadunud lapsest

Ema eksis kaheaastasena metsa ära, kuid jõudis lõpuks õnnelikult koju, sest oskas öelda “Aare kiisu”.

See juhtus minu emaga kusagil seitsekümmend aastat tagasi. Ma lihtsalt pean sellest kirjutama. Ema oli siis umbes kaheaastane. Pere elas soodevahelisel kõrgendikul metsas. Elati nagu ikka maamehe elu, hariti põldu ja peeti loomi.

Kõik sai alguse ühest külastuskäigust, mil minu ema vanaema läks oma tütreperet vaatama. Ta elas nendele üsna lähedal, viie-kuue kilomeetri kaugusel. Kui tuli aeg hakata tagasi koju minema, otsustas väike piiga oma vanaemale järgneda. Vanaema ei teadnud, et laps tema taga kõnnib. Lapsuke aga ei jõudnud talle järele ja eksis metsa ära.

Kui pere avastas, et laps kadunud, aeti kogu külarahvas jalule. Kõik hakkasid last otsima. Kardeti kõige hullemat, kas uss nõelanud või sohu uppunud.

Lapsuke aga jõudis ühe talu põllu äärde ning peagi teda märgati, toodi tuppa, anti juua ja süüa. Pererahvas oli nõutu – kust see laps tuli ja kuidas ta neile sattus. Lapsuke oli nii väike, et seda temalt pärida ei saanud. Aga õnneks nägi tüdrukuke kassi ja hüüdis: “Aare kiisu!” Kohe oli teada, kust perest laps pärit. Sest külas oli ainult üks poiss nimega Aare, ja see oli tüdruku vend. Laps viidi koju tagasi ja kõik olid õnnelikud.

Eha Aspergi lugu viimasest lehmast ja piimapukist

Minu ema Hilda sündis 1911. a ja kasvas üles Lõuna-Eesti metsade sees. Vanematel oli talu, kus kasvatati loomi, hariti maad.

1938.a ta abiellus ja läks mehe kodu Leevakule elama. Seal tuli tal jälle lehmade ja teiste loomadega tegelda. Eriti hoolitses ta kaasavaraks saadud lehma „Siidi“ eest.

Edasi tulid kolhoosid ja Hildast sai ühislaudas lüpsja. Hommikul kell 3-4 üles ja kahe kilomeetri kaugusele tööle, siis kell 8 koju, oma lehm lüpsta ja ketti viia. Ruttu piim jahutada ja piimapuki otsa nõuga tõsta, kust autojuht ja laborant selle meiereisse viisid. Vahel tõid lõssi ka tagasi, millest putru keedeti ja hapendati.

Ema viis kodunt kaks lehma kolhoosikarja, ise kogu tee nuttes. Maha jäi üks lehm ja vasikas, mis oli kolhoosnikul lubatud pidada. Tahangi öelda, et lehmad olid ta elu. Kui tervis ja vanadus võttis võimust, viis poeg Vello viimase lehma 2005.a lihakombinaati.

Ema käis ikka piimapuki juures istumas, kirju sitsrätik peas. Lauta vaadates ütles: „Lehma ei olegi enam.“ Meil on pilt, kus viimane piimapukk ja viimane lehm, ikka au sees. Ema suri 2008.aastal,olles 97 aastane.
Liis Kirss