Armeenias käik nagu Vene rulett
Igatahes sõitsime Maalehe peatoimetaja Ülo Russaku korraldusel koos fotograaf Lembit Peegliga õnnetuspiirkonda mõni kuu pärast maavärinat, täpsemalt järgmise aasta mai algul. Et sündmuskohalt olukorda kajastada ja vaadata, kuidas Eesti ehitajatel taastamistööd kulgevad.
Sissejuhatuseks lendasime ehitusmaterjalide jaoks mõeldud kaubalennukiga Leninakani ja sealt edasi sõitsime vana bussiga Spitakki. Linna, kus varem oli elanud 25 000 inimest, ent pärast maavärisemist ei olnud enam ainsatki terveks jäänud maja.
Elamispaiga saime linna servas asunud eesti ehitajate külas, neljale mehele mõeldud barakis, kus kaks kohta vabad olid. Kuna alumised koikud kuulusid töödejuhatajatele, kes seal juba poolteist kuud enne meid elasid, saime meie ülemised narid.
Õnnetuseks oli Lembitul enne Tallinnast väljalendu selg üles öelnud ja omal jõul ta narile ronida ei saanud.
Nii oli minu kui rindekorrespondendi esmane ülesanne igal hommikul ja õhtul Lembit alla ja üles aidata.
Spitakis ja selle ümbruses hävinud külades Širakamutis, Gegasaris, Saraortis, Gagararis elati veel viis kuud hiljem justkui pärast öist massiivset pommirünnakut: õunapuu all raudvoodi, ümber kuhjatud rusude alt välja toodud asjadega. Koduloomad pererahvale külje alla pugemas.
Meie näiliselt turvalises laagris raputas öösiti voodeid nähtamatu käsi. Imeliku raputuse peale ärkasid ja nägid, kuidas esemed laual liikusid. Need olid jätkuvad järeltõuked.
Eesti ehitajate laagris kees töövälisel ajal tormiline elu. Võeti mehe moodi viina ning siis aeti öösiti üksteist taga ja anti kolki. Finaaliks aga kujunes meie tagasisõit Spitakist Leninakani lennujaama.
Pimeduse ja paduvihma kätte jäänud bussisõit kulges mägedes nagu Vene rulett: kas jääd teele või ei. Sest kojamehed vanal PAZ-bussil ei pühkinud ja juht polnud varem nagu bussiroolis olnudki.
Lisaks tunglesid palga kätte saanud ja koju sõitvad purjakil ehitajad pidevalt juhi selja taga, nõus ise rooli haarama.
Kindluse mõttes palus Lembit, et ka mina juhi taga koha sisse võtaksin – juhul kui buss hakkab teelt ära kalduma, jõuaksin ehk veel halvimast päästa. See sõit pilkases pimeduses tundus sama õudne, kui viibida maavärina epitsentris.
Nii me sõitsime ühes lärmava seltskonnaga Leninakani poole, jõudes lõpuks siiski õnnelikult lennukile ja komandeeringult eluga koju.
