Intervjuu presidendiga
Minu jutuajamine president Lennart Meriga ei toimunud mitte Kadrioru lossis, vaid mereäärses Paslepa residentsis.
Enne diktofoni sisselülitamist näitas president oma kodu. Tagasihoidlikult, aga maitsekalt kujundatud elamine. Mulle meeldisid kodumaise puiduga kaetud seinad, kus puidumuster joonistas seletamatuid kujundeid.
“Teate, kui mina Vene ajal Nõmmel oma maja ehitasin, vooderdasin seinu vanade ajalehtedega,” kõlas presidendi kommentaar, mis pani paika ühe eelmise ajastu.
Oli Euroopa Liitu astumise aeg ja minu intervjuu eesmärk oli kuulda presidendi mõtteid, mida see meile, eestlastele, tähendab.
Sättisime istuma teise korruse väikeses töötoas, kust avanes vaade merele ja olid virnas Euroopa tuntumad ajakirjandusväljaanded. Olin natuke närvis ja kohmetu, ikkagi intervjuu presidendiga.
Lülitasin diktofoni sisse ja alustasin paberilt esimese küsimuse lugemist: “Mis võiks olla Eesti kaubamärk maailmas…”
President: “Tundke end vabalt.”
Mina: “ … ehk idee, mille kaudu Eesti end…”
President: “Ma võin ju ise seda ka lugeda.” President mõtles hetke ja alustas siis: “Kaubamärk oli vanasti Made in Estonia.
Selle kaubamärgi all me eksportisime Eesti tooteid. Eesti tooteid sai osta Berliini südalinnas, Eesti või konkureeris edukalt Taani võiga.
Neid kaubakaste nägin ma viimati 1993. a algul, kui võtsime Kadriorus ühe vaheseina maha ja krohvi alt tulid lihtlabased lauad välja. Oli näha, kui kokkuhoidlikult tol ajal ehitati.
Kaubamärk pannakse, et see tõmbaks ostjaid ligi. Aga sõnad ei tõmba mitte kunagi. Tõmbab kvaliteet. Meil on läbirääkimised Euroopa Liiduga ja tingimused ning kohustused, mida Eesti enda peale võtab.
Eesti liitumine tähendab kõigepealt seda, et nii ühel kui teisel viisil oleme kohustatud kõigi oma toodete kvaliteeti tõstma, et meie kaubad oleksid konkurentsivõimelised. Oma elu saame parandada ainult siis, kui oma töö kvaliteeti parandame.
Euroopa lehed ja televisioonisaated kirjeldasid lugu sellest, kuidas Euroopa Komisjoni kontrollid leidsid Poolat külastades sealsete farmerite piimas selliseid “väikeseid elusolendeid”. Poola piimale löödi Euroopa turul riiv ette. Meie ajakirjandus ei osanud selles mingit märki näha.
Me peame olema valmis endalt küsima, kas meie piimasaaduste kuulsus kestab edasi? Kui meie piimasaaduseid kontrolliti, juhtus see, mis juhtuma pidi. Meilgi leiti tooteid, mis ei vastanud nõuetele.
Kuid selle asemel et arutleda, kuidas saaks kvaliteeti tõsta, hakati rääkima, kuidas saaks euronõuetele mittevastavat kaupa maha müüa Venemaale. Sellega me solvaks Vene tarbijaid, aga kõige rohkem solvaks iseennast.”
Kuulan nüüd, kui ajaratas on sellest jutuajamisest jõudnud nii palju ringe teha, Presidendi mõtteid ja tõden, et on inimesi suure algustähega, kelle ütlemised ei vanane. Nagu oleks eile öelnud.
Mõtlen, et Eestis võiks kõigi muude muuseumide kõrval olla ka presidentide muuseum. Sinna annaks ma oma diktofonilindi hoiule. Vahel tasuks kuulata, mis targad mehed on öelnud.
