Maaleht

Tuntud ehitusmeistri Priit Valge kirjutatud nõuanderaamat on ühe ahju ehitamise lugu. Asjatundjad jagava juhiseid, kuidas ehitustöid planeerida, millised on võimalikud vead ja möödalaskmised, vahendavad ehitusnippe ning pakuvad ahju tehnilisi kirjeldusi. Eraldi peatükk on ahju õige kütmise ning ohutuse tagamise kohta.

Järgnevalt avaldame raamatust katkendi, kuidas uut ahju enne kasutuselevõtmist sisse kütta.


Esimese tule võiks küttekoldesse teha kõige varem kaks nädalat pärast küttekolde valmimist.

Esimene tuli. See on väga pidulik ja ärev moment. Seda enam, kui ahju valmimisel oli enda käsi mängus. Panen peenikesed halud hoolikalt ahju, nii et need ei oleks väga tihedalt. Halgude vahele mõned paberinutsakad ja ülemistel halgudel veel kirvega laastud servast lahti, et leegil oleks toitu. Veendun veel kord, et siiber ja kõik õhuavad on avatud. Süütan muidugi pealt. Ahjukütmise romantika juurde käib ka see, et puud praksuvad koldes, seega lisan ka ühe kuusepilpa.

Üldiselt peab tuletegemist alustama vähese kütusekogusega, umbes kaheksa ööpäeva jooksul kütuse hulka järk-järgult suurendades, kuni ahju välispind on käega katsudes mõnusalt leige.

Mõne ahjumeistri juhistest võib leida ka soovituse, et n-ö sissekütmine ehk siis ahju kuivamise viimane faas on vähemalt 15 korda tuletegemist. Sarnaselt eelmise nõuandega tuleb alustada väikese kogusega, mida tasapisi suurendatakse.

Nii nagu passiivse kuivamise perioodil, ei tohi ka esimeste tuletegemiste ajal siibrit ega tuhaluuki sulgeda. Tuletegemise soojus eraldab ahjumüüritisest niiskuse ja ahju läbiv õhuvool viib selle välja. Juhul kui siiber sulgeda, jääb kogu niiskus ahju ja imendub taas kivisse.

Kuigi ahi on nädalaid kuivanud, on kivimassiivis veel palju niiskust. Kuidas selles veenduda ja väidet kontrollida? Esimeste tuletegemiste perioodil, kui tuli on koldes mõned minutid põlenud, võtke eest ära tahmaluuk. Näpuga puudutades on sellel näha kondenseerunud niiskust. Kuniks seda jagub, ei ole ahi veel korralikult kuiv.

Ahjuga sõbraks saamine võtab aega, ja mitte ainult pikas plaanis, vaid ka hetkedes. Laduge puud ahju. Selleks et saavutada kohe põlemise alguses kõrge põlemistemperatuur, kontrollige, kas on tagatud õhu juurdepääs nii koldesse kui ka tuppa. Süüdake, laske leek vohama, siis reguleerige õhuhulk väiksemaks ja laske ahjul rahulikult küdeda. Kuid nüüd ei tohi veel ära minna. Istuge ahju ees, jälgige leeki ja kuidas ahi toimib, ning võrrelge seda sellega, mida õppisite sel ajal, kui ahi kuivas.

Kontrollime loetut praktikas. Tihedalt üksteise peale asetatud puud, pealt süüdatud, hakkavad põlema ühest servast ja otsast. Halgude teisest otsast tuleb ainult suitsu, mis liigub leeki läbimata korstnasse. Seega mingi osa energiast läheb kaduma. Tõepoolest, midagi on valesti. Kas on probleem selles, et halud said pandud liiga tihedalt? Või ka selles, et kahe kütmiskorra vahele jäi paar päeva, mil siiber oli suletud ning ahi jõudis niiskuda? Ilmselt avaldasid mõju mõlemad.

Järgmine päev. Halud on asetatud koldesse nii, et nende vahele jäävad õhukanalid. Kanalitesse jämedamate halgude vahele lähevad mõned pilpad ja kortsutatud paberid. Süütamine pealt, kusjuures süütepesa on pealmiste halgude vahel nagu väike lõkkepesa. Paberinutsakas all ja peened pirrud peal. Tuli läheb lihtsalt ja suhteliselt suure leegiga põlema ning liigub kiirelt ka alla kolderesti poole. Praktiliselt kõik silmaga nähtavalt eralduvad gaasid läbivad leegi.