Tulemäed nagu me isegi
Kui põhja poolt Euroopast Vahemere suunas valguda, muutub lähem ümbrus tõesti pikkamööda soojemaks, valgemaks, värvilisemakski. Ja kui algul võibki bora (suhteliselt jaheda tuulekese nimi) hingus sulle pinda käia, siis suure vee lähemale jõudes kaob seegi märkamatult.
Tõsi, tunda on teda jälle, kui merepinnast kõrgemale tõused. Aga ilma tõusmata mägesid ei valluta. Ka tulemägesid mitte.
Vulkaan Etna üks sellistest mägedest just ongi. Õigemini primus inter pares – esimesena võrdsete seas on Etna Euroopa suurim tegevtulemägi, nagu tema asukoht Sitsiilia on Vahemere suurim saar.
Kolmejalgne käskijanna
Aastatuhandeid tagasi, kui tänapäevast Internetti asendasid (õnneks) müüdid, legendid, muinasjutud, tuletas tuld hingav koll end saareasukaile alatasa meelde.
Kes küll pole sellel Eestist poole väiksemal maalapil ta hõõguva kiviteki eest jooksnud! Igasugu sikaanid, sikulid, foiniiklased, kreeklased, idagootid, araablased, normannid, roomlased niikuinii.
Viimati ajas Etna oma tuld ja tõrva välja alles 2006. aasta 7. septembril. Miks ta seda teeb, on muidugi teaduslikult põhjendatud, isegi ettearvatav.
Palju põnevam, mõne jaoks ka usutavam on aastatuhandete tagune variant – lihtsam, loogilisem ja meeldejäävamgi.
Kes vähegi kunagi Sitsiiliasse seiklema satub, kohtab lugematutel nännilettidel saarekese sümbolit. Ringiratast kolmes suunas tantsivat jalga, mille keskpaigast, kus jalad justkui oma nime kaotavad, vaatab teile tõtt näkku üsna kurjavõitu naisenägu.
Praegustel turistidel on vedanud – too tädi olla aastasadu tagasi hulga kurjema näoga olnud – nii, nagu peakski. Rahvusvahelise rahvaste sõpruse nimel olla nägu aastakümnetega tublisti moosisemaks muutunud – müüb lihtsalt paremini.
Praegu põrnitsebki vaateakendelt meile vastu päris talutav füsiognoomia – umbes nagu eesti naine, kui tal midagi viga ei ole. Just nimelt naine, sest too Medusa sellest soost ongi.
Tema kolm jalga sümboliseerivat saare kolmnurkset kuju ja põrnitsev suu Etna enda hingust. Käskijanna ise (medusa seda kreeka keeles tähendabki) olla oma paljude jalgadega siiani mere sees peidus.
Koormaks on talle asetatud kivihunnik (Sitsiilia saar), ventiiliavaks tulemägi (Etna). Nii Medusa hingabki – justkui kopsuhaige, kes aeg-ajalt köhima peab. On ju usutavam, kui lihtsalt diskursus maakera tulisest sisemusest.
3340 m kõrguse elusa tulemäe kohta on muidki legende. Küll pidavat ta olema Hephaistose (see, keda roomlased palju paikapidavamalt Vulcanuseks nimetasid) ja tema abiliste kükloopide sepikoda.
Köieta benji-hüpe
Vaene lonkur oskas end oma abilistega töösse matta, aga abieluõnn läks sama teed. Tema imeilus naine Aphrodite susserdas sel ajal kohaliku sõjajumala Aresega (see, kes meie tähistaevas hetkel Marsi nime all on).
Kui juba Kreeka kenaduste tõlkimine roomlaste keelde käima läks, tuletagem meelde ka seda, et merevahust sündinud Aphrodite kõrvalkeeles Venus on.
Aga Vulkanuse küngast ma Veenuse kinguks küll nimetada ei julgeks. Läheks jälle laavaks, pealegi – legende on teisigi veel.
Vaat kõik need mõttejätkud pähe kargasidki, kui Sitsiilia kohta ootamatult kange tuuleõhk (seesama bora) end mäejalamil meelde tuletab. Edasi üha rohkem.
Eelneva hoiatusena kuulda võetud soojemate riiete kaasavõtt osutub ainuvõimalikuks, eriti kui õhuhõredal, ligi 3000 meetri kõrgusel tegutsevaid giide lausa talveriietes näen. Aga nende nägemiseni läheb veel jupp kolisevat-kõikuvat aega.
Üllatavalt kopsaka nutsu eest viib päevinäinud ja odavalt konstrueeritud köisraudtee vagun (odav seepärast, et niikuinii tuleb ükskord jälle laava) piletiomaniku kiirmarsil üles.
Õnneks mitte otse kraatrisse. Sinna ei saaks ka suurema raha eest. Tänapäeval ehk isegi mitte ilma rahata. Turvasüsteemid liiga tapvalt jälgivad.
Kui asi mõni aeg tagasi vabam oli, hüppas tulekatla ülemisest august sisse küll tolleaegne filosoof Empedokles.
Tal oli selleks köieta benji-hüppeks mõjuv põhjus – mõtlejamees pidas end ühtlasi ka jumalaks. Võib-olla saigi selleks.
Lihtsurelikke talutatakse pärast köiekajuteid edasi veelgi põletavamate riistapuude juurde. Buldoginäoliste ja maastikukummiliste mägibusside manu. Nende sõjakas välimus ja urisev hääl saab selgituse, kui nad ülespoole oma matka alustavad. Sedagi jätkub pikalt.
Kui kahe kilomeetri kõrgusel bensiinimootorid lõpetavad, algab kondimootori proovilepanek. Külm hõre õhk ja arusaamatu ringmarsruut. Nagu ennist öeldud, ka talveriietuses giidid. Tonksivad lohutuseks jalapöiaga augukese laavamulda, ja ennäe – sealt tuleb sooja ja suitsu korraga.
Eeldatavat munapraadimist ahjukliimases mullas ma ootama ei jää. Pole neid ju teab mis eneselgi kaasas ja isugi vähene. Aga isepäine ringkäik ületab kõik ootused. Tallaaluste kuumates on kruiis ümber ähvardavalt aurava tuleoru igati meeldejääv.
Loomulikult pole see tulemäe kõrgeim avaus. Too jääb ringirändajaist tüki kõrgemale. Ja on ametlikult pilves, see tähendab loid ja rahulik. Iseasi – kauaks.
Päikese liisimine
Muide, heausklikud siciliano’d on Medusa tulistest köhimistest ka kasu saanud. Too tuff, mis hangunud laavast hiljem moodustub, osutub (osutus juba ammu) üsna heaks ülesehitavaks tellismaterjaliks ning majad ja müürid aina kerkivad.
Muide, laavatufist müürid on ka tulevase laava enese vastu. Otstarbed taas abinõusid pühendamas.
Väike tõrvanool ka Etna-nimelise ettevõtte meepotti. Kolmejalgse Medusa nimel kooritakse mujalt tulnud laavatallajate kaukast üsna soolane n-ö laavamaks. Sitsiillastel päike üsna ilma käes. Seda nad meile, põhjamaalastele, liisivadki.
Küll tahaks sama summaga virutada, kui mõni neist mägilastest Munamäge imetlema kipuks. Aga võta näpust – neid siin ju vähem kui meid nende suitseva sepikoja jalamil.
Raha polegi peamine. Peamine on pidevalt hingitsevast emakese maa sisemusest mingigi aim saada, et tegelik elu mitte ainult sel õhukesel maakoore pinnal ei käi, vaid kusagil sügavamal ka. Nagu meis enestes.
