Aprill lõpeb võsaülastega
Aprilli teine pool tõmbas kevadele kõvasti pidurit, kuid nüüd tundub, et maikuu algab jälle samamoodi nagu igal aastal – ülaseõite ja käo kukkumisega, põllul töötavate külvimasinate ja aiamaal küürutavate memmedega.
Looduses on ilus aeg. Iga päevaga tuleb rohelust nii maapinnale kui metsaservale juurde. Sel aastal õitses näsiniin õigel ajal, kevadel. Mitte jaanuaris, nagu mõnel vahepealsel aastal on juhtunud. Nii võib näsiniinel isegi marju tulla, sest tolmlemiseks vajalikke putukaid mõnel päikselisel päeval ikka lendas. Õitsemine on praegu lõpukorral.
Ega ülasedki külma ja vihmaga oma õisi lahti teha tahtnud ning ootasid. Jõudsin kohale õigel päeval, mil õied korraga lahti pääsesid. Jõetaguse taluaseme poolt avanes selline vaade nagu pildil.
Soovitan inimestele praegu loodusesse minna, eriti linnarahvale värskenduseks. Ei ole praegu sääski ega parme ja kui just pikas kuluheinas müttama ei hakka, siis ehk ei saa ka puuke külge. Eestimaa looduses on vähe ohtusid, kui ise mõistlikud oskame olla.
Veel soovitan looduses käimiseks aega võtta, mitte tormata, pigem aeglaselt liikuda. Vahepeal tasub peatuda, hästi vaikselt olla ja kuulata. Proovige määrata, mis lind laulab, milline rähn metsas trummeldab või kes õielt õiele lendab. Kui satute suure remmelga või õitsva paju alla, siis kuulake jälle - pea kohal sumiseb nagu mesipuu. Kuklaste pesakuhilat ja askeldavaid sipelgaid vaadates mõelge, kuidas kindla tööjaotusega suudetakse peret või suisa tervet kogukonda ühise eesmärgi nimel tegutsema panna. Looduses on kõik ammuilma läbi mõeldud, inimesel tasub elu toimimise mõtet sealt otsida.