Erilised puud

Mulle meeldib metsades ringi käia ja mõnikord satun nägema ka teistmoodi puid. See on nagu suures rahvasummas inimeste jälgimine, kui silma jääb mõni eriline - hiiglane või kääbus või kintsudeni ulatuva patsiga punanahk.

Puudega metsas on siiski see hea asi, et neid võib häbenemata igast küljest vaadata ja uurida, ilma et pahaks pandaks. Erilised rikastavad loodust.

Nõialuud kuusel pole üldsegi mingi suur haruldus. Arvan, et iga mõnesaja hektari kohta leidub metsas ikka mõni taoline kuusk, aga ka mänd, mille võras või näiteks eraldi kasvanud oksa tipus, nagu pildil oleva üpris kidura kasvuga kuuse puhul, on tekkinud eriline tihe moodustis. Kase okstesse tekkinud tihedat tuusti kutsutakse enamasti tuuleluuaks või tuulepesaks, kuusel või männil rohkem aga nõialuuaks.

Nõialuud oleks vahva abimees näiteks korstnapühkimisel, olen mõelnud. Tõsisemalt võttes aga on need luuad enamasti liiga suure läbimõõduga, ei mahu lõõri sisse.

Nõialuua teket pidavat põhjustama mingi viirus või seen, mis paneb võrsed ebanormaalselt vohama, moodustades seeläbi üksteisest läbi põimunud lühikeste okste põimiku. Kuusel paiknevat nõialuuda võivad mõned linnud ka oma pesana kasutada.

Mulle on näidatud ka teistsugust kuuske, ussikuuske. Kahjuks pole ma ise ühtegi looduslikult kasvavat ussikuuske leidnud. Selle kuuse vorm on eriline, tema okstel ei arene külgmisi pungi, mistõttu oksad on nagu pikad usjad vitsad. Ussikuusk on hõre ja jääb kasvus kõvasti alla omavanustele harilikele kuuskedele. Arvatavasti pole neid looduses kuigi palju. Olen näinud, kuidas loodusest leitud ussikuuse oks on harilikule kuusele poogitud ja edukalt kasvama läinud. Vahva täiendus kodusele puude kollektsioonile.