Kadakas metsas ja kohanimedes

Meie kandis leiab looduslikult kasvavat kadakat harva, siin kasvavad segametsad, kus valdavaks on kuusk. Kuusikus aga pole kadaka jaoks piisavalt valgust ja vaba ruumi. Valla teise serva liivastel muldadel kasvab ka ilusaid männimetsi, kuid mitte kadastikke.

Oma metsas tean erinevates kohtades ja ühekaupa kasvamas vaid viit kadakat, kõik noored puud. Kuuenda kaevasin 2005.a. välja, muidu oleks ta kraavi süvendamise käigus hukka saanud. Tõin puukese koju ja istutasin aianurka suure kivi kõrvale. Läks ilusti kasvama, päris suur juba.

Lapsepõlvest mäletan ähmaselt, et kivisel karjamaal siiski mõni kadakas vist oli. Teisi puid seal polnud, lambad ja veised pügasid ära nii rohu kui võsa. Nüüd on kõikjal mets või laiuvad põllud ning väikese kadaka jaoks kohta pole.

Ehkki Vändra kandis on kadakas harva ette tulev puu, esineb kadakas mõnedes kohanimedes.
Minu isa käis 1920-ndatel kuus talve Vana-Vändra vallas Kadaka koolis. Kadaka koolimaja on tänini alles ja muinsuskaitse jälgib maja käekäiku. Koolimajas sündis 1868.a. kirjanik ja ühiskonnategelane Ernst Peterson-Särgava, kes hiljem seal ka mõne aasta kooliõpetaja ametit pidas. Hoone hoiti enam-vähem korras ka kolhooside ajal ning ühte tuppa seati sisse muuseuminurk. Taasiseseisvumisega läks hoone erakätesse ning omanikud on selle nüüdseks heasse seisu taastanud. Vanaperenaine peab koha ajaloost lugu.

Kodukandi kultuuriloost polnud plaanis pikalt kirjutada, ometi juhib see siinsete kohanimedeni, mil on kadakatega seos. Tänasel päeval pole Kadaka koolimaja juures alles ühtki vana kadakat, mis võiksid vihjata kohanime tekkeloole. Koolimaja vastu üle tee ehitati ca 30 aastat tagasi veel üks majapidamine ja tee äärde jääva palksauna juures kasvab küll üks kadakas. Puu praegust vanust hinnates võib arvata, et omanikud istutasid kadaka sauna juurde ise, et koha endisaegne nimi ei kaoks.

Minu sünnikodust vähem kui kilomeetri kaugusel oli veel üks Kadaka nime kandev talukoht, hooned pole säilinud. Kadaka Liisi käis mõnikord meil juttu ajamas ja tütre Elviga oli mul alevisse ühine koolitee.

Pildil oleva kadaka kasvamist oma metsas, karulaskmise kase koha lähedal metsasihi ääres, olen saanud jälgida juba umbes 15 aastat. Esialgu ei paistnud põlvepikkune puuke võsa vahelt väljagi, kuni sai talle valgust ja ruumi juurde antud. Käin sealt mööda ja vaatan teda kui haruldust.