Olen mõelnud, et mis küll juhtuks, kui seened kaoksid. Kes siis lagundaks seda loodusliku kraami, mis meie ümber elab ja sureb. Orgaanilise jäägi kuhjad aina kõrguksid ja metsad mattuksid omaenda jäänuste sisse.
Õnneks seda ei juhtu, sest meil elab mitu miljonit seeneliiki, kel kõigil on looduses mingi ülesanne, millest olulisim on orgaanilise aine lagundamine. Seentega koos tegutsevad bakterid - salapärane ja silmale nähtamatu maailm.
Enamiku inimeste jaoks jääbki metsas seenel käimine ning söömine ainsaks kokkupuuteks seentega. Seeni uurivaid teadlasi pole just liiga palju, seeneteadus on keeruline ja ega see tavalisele seenelisele väga sügavat huvi pakugi. Piisab kümne seeneliigi tundmisest ja võibki korvi täis saada.
Seenefotode vaatamine on üks müstiliste kujundite ja värvide rikkaim elamus. Inimkäed vaevalt suudavad kõiki neid vormimustreid järele lõigata või värvida, õnneks loodusfotograafide jäädvustused on vaatamiseks ja uurimiseks ka neile, kes ise looduses seeni kogu nende vägevuses märganud pole.
Käin jõeaasa niitmas. Eelmisel aastal jäi vahele, lihtsalt polnud jõudu. Tänavu vaatasin, et haavavõsa hiilib rohu sisse ja seda enam suuremaks kasvada ei saa lubada, muidu kaotaks viieteist aasta jooksul puisniidulaadse ilme saanud koht oma võlu.
Vahetevahel on tulnud aasalt mõni puu maha võtta, vahel langetavad neid koprad või toob suurvesi kaldale ronte. Üht kopra näritud haava kändu katab nüüd täies ulatuses suur seen. Selle lillakat tooni torikseene õiget nimetust ma ütlema ei kipu – nagunii paneksin mööda. Olulisem on, et aastate pärast on kõik maatasa ja kändu justkui polekski olnud. Nii see käib, kuni maailmas on olemas kõikvõimsad seened.
