Kui metsad vähenevad, kaovad ka liigid
Minu kirjutised võivad mõnikord paista kibestunud inimese halana, et vaat, kus enne olid suured laaned, kuhu võis ära eksida, või ajad, kus kullid viisid õuelt kanu ja hundid kimbutasid pimedal hommikul kooli minevaid lapsi. Varem oli tõesti rohkem elamusi, hirme ja looduse austust samuti. Julgen sellest kirjutada, sest olen kogu elu maal elanud ja palju metsades ringi liikunud. Viimase aja muutused aga panevad muretsema.
Tõepoolest, inimese hirm looduse ees hakkab aja jooksul taanduma, sest palju me üldse enam autost kaugemale viitsime minna. Metsad on sihtide ja teede võrgustikuga tükeldatud ning iga rada viib kuhugi välja. Pealegi on enamasti igaühel taskus tehnikavidin nii orienteerumiseks kui abi kutsumiseks.
Metsikut loodust jääb järjest vähemaks, kui mõned suured soomassiivid kaitsealadel välja arvata.
Veel kümme-viisteist aastat tagasi, kui kõiki erastatud ja üles ostetud metsi polnud jõutud maha raiuda ning riigimetsaski oli rahu, käisin vähemalt korra nädalas ümbruskonna metsadega tutvumas.
Mõnel retkel avastasin ühe käiguga korraga mitu suuremat sorti risupesa või puuõõnsusi, kus keegi võis pesitseda. Hiljem, kui leitud pesade arv juba suureks kujunes, võtsin ühendust ornitoloogidega, kes mu leiud üle vaatasid. Leitute hulgas olid mõned konnakotka pesad, terve rida hiireviu omasid, mõned kanakulli ja herilaseviu pesad. Väikese piirkonna kohta oli see suur liigirikkus.
Mis neist nüüd järele on jäänud? Väike-konnakotkas liigitati kõrgeima kaitsekategooria alla ning tema pesad on valvatud ja metsaraiete eest enam-vähem kaitstud, mille toel läheb kotkastel suhteliselt hästi. Metsaomanikul muidugi nii hästi ei lähe, sest siiani pole rakendunud ammu räägitud hüvitis kotkapesa piirangutega metsa eest.
Halvasti käib käsi kanakullil, keda veel kümme aastat tagasi võis päris sageli küla vahel suure kuuse otsas passimas näha või augustikuus metsateel veelombis suplevaid kullipoegi pildistada. Kus nad nüüd on?
Viimased kaks teada olevat kanakulli pesapuud läksid raiesse. Üks küll jäeti lagedale püsti, kuid paari kuu pärast lükkas tuul selle pikali. Teine pesa, mis pildil, kadus koos raiega nii vaikselt, et veidi aega hiljem ei suutnud ma tolle kidura kuuse latvagi oksavaalust üles leida, pesast rääkimata. Pidi ikka väärt puu olema, mida üks suur, üle Eesti maid kokku ostnud firma nii väga himustas. Kaks notti kuuse-paberipuu virna.
Olen tähele pannud, et raie käigus püütakse pesaga puid võimalikult kiiresti kaotada, et jälgi ei jääks, eriti veel siis, kui mõnda neist pole jõutud EELIS-e infosüsteemi sisse kanda. Kiiresti kadus sama firma metsast ka kask koos hiireviu pesaga. Puu oli lihtsalt keset metsa maha langetatud ja risupesa selle harude vahelt lõhutud ja metsa alla laiali soputatud.
Sama teed ehk lageraiesse läks ka üks raudkulli pesadega männik. Raudkull teeb igal aastal uue pesa samasse metsa ja seepärast võib seal lähestikku olla korraga mitu pesa erinevate puude otsas. Nüüd pole männikut ega pole mitu aastat ka raudkulle näinud.
Kanakulli pesadest veel niipalju, et nagu pildiltki paistab, pole kanakull teab mis ehitusmeister. Pesa on nagu laisa mehe osmik, kus häda pärast saab muneda ja pojad üles kasvatada. Valitud puugi pole kanakulli puhul mingi iludus. Kõik minu nähtud kanakulli pesad asuvad kuuse külgokstel, mitte vastu tüve või puuharude vahel, nagu teevad konnakotkad või hiireviud, kes igal aastal sinna uusi oksi juurde toovad, nii et pesa järjest suuremaks kasvab.
Ma ei kirjuta neid lugusid lihtsalt virisemiseks või nostalgia pärast, vaid ikka selleks, et ärgitada kaasa mõtlema. Küll tahaks, et metsamajandajatel oleks aega loodusesse süvenemiseks ning arusaamist, et ka tulundusmetsades tuleks säilitada elupaiku ja liigirikkust.
