Kuidas ma Krossile öömaja lubasin
Valimiste ajal juhtub unes seletamatuid asju, millest päästab vaid ärkamine. Tagantjärele nähtut meelde tuletades hakkasin otsima seoseid, miks unes just Kross end ilmutas, mitte näiteks Savisaar.
Unenägu ise oli umbes selline, et meil siin gümnaasiumi hoones oli mingi konverentsi laadne koosviibimine, kus olid ettekanded ajaloost, metsavendlusest ja patriotismist. Kangesti meenutas see kunagist muinsuskaitse liikumist, kus ma 80-ndate lõpus osalesin. Ka E-N Kross oli kohal, kuid kas tema ka esines, ei meenu, küll aga kiitis ta üht ettekande teinud tudengit. Siis märkas ta mind, viipas eemalt, tuli lähemale ja küsis, kas tean mingit kohta, kus saaks veidi puhata, sest on väsinud ja ei taha pimedas sõita. Mul ei tulnud ähmiga kohe midagi paremat pähe, kui et tulgu meile, ju diivanil ikka pikali visata saab.
Koolimaja teisele korrusele viival laial trepil kogunes veel palju rahvast, arutati midagi, aeg venis, mina pabistasin, et mida ma küll lubasin, kuhu ma ta panen, tagatoas haige ema, teisel korrusel remondi ootel paras segadus ja mul auto metsast tulles tööriistu täis, pole kohta, kuhu külaline sõidu ajal istumagi panna. Ootasin trepil ja ärevus aina kasvas, et mida ma küll lubasin. Siis ärkasingi.
Ei tea, miks just Kross end ilmutas, mitte keegi teine, kellest kogu meedia nädalate kaupa räägib, näitab ja kirjutab. Õhtul oli Kross Ringvaates, äkki see.
Tegelikkuses olen E-N Krossiga näost näkku paar korda kohtunud eelmiste RK valimiste eelsel ajal. Mulle jäi temast mulje kui äärmiselt meeldivast, tähelepanelikust, vastutulelikust ja natuke salapärasest inimesest. Rääkisime tol korral ka siinsetest metsavendade punkritest ja sõjaaegadest. Julgesin talt isegi ühe raamatu küsida.
Pagana kahju, et ei saanudki vastuteeneks öömaja anda, kasvõi unenäos. Vist olid need Savisaare sinised õhupallid ja trummipõrin, mis unenäo katki lõikasid.
Andsin hääle oma valla kandidaadile, seega olen valiku teinud. Ega ma pole poliitikaga rohkem kursis kui kohalikus ajalehes natuke valla valimisliitude programme silmitsesin. Sai selgeks, et kes veergude viisi ainult teisi kritiseerivad, neil pole endal ühtki mõistlikku mõtet välja pakkuda. Minusugust „vana kala“ tühjade sõnadega ei meelita.
