Kuldne raiesmik

Eelmise loo jätkuks jagan veelkord Sakala metsade muljeid.

Kui ühe järjekordse peatuse reedesel õpperetkel Olavi Udami metsas tegime, siis märkasin mehe silmis kavalat pilku, kutsudes rahvast vaatama üht metsanduslikku hullamist. Sügispäike valgustas kuldset hübriidlehise kultuuri ja vaatepilt oli imekaunis. Väljend hullamisest meeldis mulle kangesti, see tekitab ettekujutuse rõõmsal meelel ja julgelt ette võetud katsetustest, väljumist metsamehe igapäeva rutiinist.

Pildil olevale raiesmikule istutati kevadel 2000 hübriidlehise taime, mis oli Olavi ise seemnest kasvatanud. Ühe suvega olid lehisetaimed tublisti sirgunud ning järgmise tööna on plaanis ulukite kaitseks sinna veel võrkaed ümber ehitada.

Euroopa ja jaapani lehise hübriidil on palju positiivseid omadusi, mille tõttu sobib teda ka Eesti oludes kasvatada. Mõõtmised näitavad, et raieküpse lehisepuistu hektaritagavara võib ulatuda 500 tihumeetrini. Istutades tuleb siiski meeles tuleb pidada, et kasvukohana vajab lehis viljakat mulda ega kannata liigniiskust. Hästi talub hübriidlehis Eesti oludes harva esinevat kuni -40 pakast, samuti kuumade suvede +35 kraadist päevasooja. Hübriidlehis on omandanud mõlema lehiseliigi parimad omadused, on haiguskindel ja kiire kasvuga puu, tema vastupidav puit peaks leidma väärilise kasutuse just ehituses. Esimestel kasvuaastatel tunnevad lehisetaimede vastu suurt huvi sõralised ulukid ja seetõttu peab metsakasvataja nende tõrjeks üht-teist ette võtma.

Mina pole nii mahukat julgustükki, kui terve raiesmiku lehisega uuendamine, seni teinud. Hübriidlehist olen küll väikeses koguses, üle 40 taime, mõni aasta tagasi kodumetsa servale siiski istutanud ja need noored puud pakuvad juba silmailu. Veel ei tea, kuidas minu „hullamine“ võiks kümne või kahekümne aasta pärast välja paista.