Kuused käbidest lookas


Kuused käbidest lookas

Mõnes kohas on kuuskedel sel aastal palju käbisid. Tuleb hea talv nii oravatele kui käbilindudele. Ja paigus, kus seemned leiavad soodsa koha idanemiseks, tekib rikkalik kuuse järelkasv. Paraku on nii, et suurem osa seemnetest, mis lindude-oravate poolt söömata jäävad, pudenevad maha suurte puude alla ega jõua lagedatele lankidele, kus uusi kuusepuid vaja oleks. Sinna peab inimene neid ise istutama.

Ega mul viimastel päevadel pole eriti mahti kuuselatvu uurida olnud, olen vahtinud rohkem maha ja rohulõikuriga põristanud. Liikumisradade niitmisega jõudsin umbes poole peale, aga niitmist on palju, oleks vaid jõudu.

Kesksuvised hommikupoolikud on metsas erakordselt vaiksed, linnuhääli pole enam. Koduaias on linde üksjagu alles, noor põlvkond õpib toitu otsima. Metsas algab sumin siis, kui päike kõrgemale tõuseb. Niitjat kiusavad parmud, kärbsed ja pimedad „hallivatimehed“, need kõige valusamad hammustajad. Sääski on suhteliselt vähe, ainult varjulistes ja niiske rohuga kohtades mõni piriseb, kui väikese puhkepausi endale luban.

Niidetud liikumisradasid vajan niisama ringi käimiseks – ja see mulle meeldib. Pikk rohi peidab endas kindlasti puuke, kellega kokkupuutumist ma püüan vältida. Ühe raja tegin ka oma seenemetsani, kus õigel ajal mõnikord lademes kivipuravikke kasvab. Praegu veel ei olnud, ainult paar haavariisikat paistis.

Jõudsin järjega ka nende põllusiiludeni, kuhu kevadel lapselastega natuke kuusetaimi istutasime. Kuna enne istutamist kasvas seal hall-lepik, siis ootab ees üsna vaevarikas hooldustöö – uued lepahakatised on kohati põlvekõrgused, lisaks veel toomingat ja rohttaimi. Augustikuu jooksul pean kindlasti kuusetaimede ümbruse neist vabaks saama. Rehkendasin, et minu jõudluse juures kulub selleks tööks neli-viis päeva. Selg ei kannata enam pikalt niitmist.