Leili metsalood | Hea pähkliaasta

Korjasin taskud pähkleid täis ja istusin jämedale kuusetüvele, mis seal 2005. a jaanuaritormist saati lamab. Ei olegi ära kõdunenud, koor pealt küll läinud, aga tüvi kannatab veel mitu aastat istuda. See on üks mu lemmikkoht, kus vahel niisama ümbrust vaadata-kuulata meeldib.

Järsku kuulsin selja taga ülevalt krabinat. Panin kaamera valmis ja otsisin silmadega, ehk leian okste vahelt krabistaja üles. Oletasin, et mänsak ja püüdsin olla liikumatult, muidu see pähklimaias lind kaob kindlasti eemale.

Esimesena silmasin aga pikka kohevat saba okste vahelt rippumas. Oligi selge, et linnuke seal ei ole, hoopis pähklimaias orav. See loomake oli parajasti pähkli purustamisega ametis ega lasknud end põõsa all seisjast segada.

Tänavu jagub pähkleid kõigile, nii lindudele, oravatele kui inimestele. Minu jõeäärses metsas on mõlemal pool kallast palju sarapuid. Kodumetsas, paari kilomeetri kaugusel, neid peaaegu üldse pole. Vahemaa pole kuigi suur, aga pinnas ja mets on erinevad. Isegi seeneliigid ja taimed on neis metsades erinevad.

Sellest on nüüd üle 60 aasta möödas, kui sügiseti seljakoti selga võtsin ja metsateed mööda jalgrattaga tollesse kanti pähkleid korjama suundusin. Vahel sõitsin teed mööda lõpuni välja, vanatädile jõe äärde külla. Tema pani alati kärjemee kausi lauale – maiusta, laps. Ja see mulle meeldis.

Ikka toosama koht ja seesama mahajäetud taluase, kus äsja keldrikatust uuendasime ja jõele uue sillakatte tegime. Sarapuupõõsadki kasvavad jätkuvalt endistes kohtades ja vanade maharaiumise järel tulevad asemele uued, rõõmuks pähklimaiastele.