Tegin pärast kümnepäevast pausi ühe ringkäigu oma kodumetsas, kus tean põtrade lemmikkohti olevat. Esimese hooga käisin vaatamas noori mände, kus võimalikud põdrakahjustused oleksid eriti valusad. Õnneks on männid seni puutumata, kuid pilt, mis ma teises kohas nägin ning ka siia lisan, tegi meele mõruks küll.

Põdrad on äsja võtnud ridamisi ette kuused ja neid koorinud. Välja on valitud nooremad, sileda koorega puud. Kevadel on kuusekoor lahti ja kui põder hambad taha saab, rebib ta koort suurte liistakutena. Nii suurtest haavadest kuusk enam paraneda ei suuda.

Ega ma teagi, miks põdrad kevadel just kuusekoort söövad, samal ajal kui võiks paju- või haavavõsas maiustada. Küllap sisaldab kuusekoor aineid, mis pärast talvist paastuaega on loomale hädavajalikud. Koorima tullakse lausa perekonniti, millest muidu nii ulatuslikud rüüsted ühes kohas kõrvuti.

Värskeid põdrakahjustusi olen märganud ka riigimetsa haavanoorendikes. Ma ei oska hinnata kahjustatud haabade vanust, igatahes on puud 2-3-meetrised ja hammustatud on järjest. Ega puht-haavikuid hästi ei õnnestugi kasvatada. Samas ei saa ju kõiki põdrakahjustusi ka jahimeeste kaela veeretada, sest isegi üks-kaks looma võivad lühikese ajaga noore haavatuka sandistada.

Põdrad olid, on ja peavad jääma meie metsade suurulukiteks. Kõiki ei saa ära tappa ainuüksi sellepärast, et inimene tahab metsast puitu raiuda ja tulu saada. Metsaomanik ju teab, et mets ei kuulu üksnes inimesele, vaid on looduskeskkonnana elupaigaks paljudele teistele liikidele, nende hulgas ka taimetoidulisele suurulukile põdrale.