Lumeta jaanuar pole miskit erakordset


Lumeta jaanuar pole miskit erakordset

Kui tahan varasemaid aastaid võrrelda tänavusega, siis on kõige suuremaks abiks omatehtud pildid. Otsin pildipangast ning leiangi, milline oli ilm jaanuaris 10 või vähem aastaid tagasi. Veel varasemad metsapildid on paberkujul albumites.

Juuresolev pilt on tehtud 2009.a. jaanuaris. Tegime ettevalmistusi kevadiseks metsaistutuseks vanadel põldudel, kust pärast suuremate leppade raiet põletasime ära kõik oksad ja peenema võsa. Järele jäi puhas rohumaa endistel põldudel, kuhu kevadel talgute korras koos looduspiltnike ja jahimeestega kuusetaimi istutasime, jõetagusel maatükil kokku kümnel aastal.

Tagapool paistab üks kraavi äärest tuulega maha langenud kuusk. Teda me lahti ei saaginud, sest puu tundus olevat erilist elutahet täis. Juured hoidsid kraavinõlvast kõvasti kinni. See kuusk on tänaseni alles ja elus. Tüveosa roomab horisontaalselt, aga ladva keeras täisnurga all vertikaalselt üles ja kasvab muudkui edasi. Kui vahel sinna noorendikku asja, siis teen värske pildi ja riputan vaatamiseks üles.

Pärast 2009.a. lumevaest jaanuari järgnes kaks rohke lumega talve 2010 ja 2011. Neisse talvedesse jääb metskitsede massiline suremine. Varasemast haruldasemaks muutusid ka ilvesed, tänavuse 2018.a. aasta metsloomad.

Kui talvel lumeolud lubasid, siis kasutasime seda aega kevadtööde ettevalmistusteks. Sellist okste ja võsa põletamist sai omal ajal igal talvel tehtud. Loomulikult oli pärast metsaistutust mitmel sügisel järjest vaja ka kultuure hooldada. Kes lepikut raiunud, see teab, et iga maha saetud lepa asemele kasvab sügiseks kümme noort, vähemalt meetri või üle selle kõrgust vitsa. Et väikesed kuusetaimed ellu jääksid, tuleb nende ümbert kõrge rohi ja lepahakatised maha niita. Seda senikaua, kuni kuused oma suurusega saavad võimu enda kätte. Hiljem järgneb juba noorendiku hooldus.

Põlisel metsamaal, mida erametsades on sageli vähemgi kui metsa kasvanud endisi karja-, heina- või põllumaid, nõuab kultuuride hooldamine isegi vähem vaeva kui sellistes kohtades, millest ma siinse pildi panin. Kõigele vaatamata arvan, et inimese rajatud esimese põlvkonna metsad kasvavad samuti ükskord suureks ning 100 aasta pärast ilmnevad sealgi vana metsa tunnused.