Mets seeni täis


Taas jään jänni, kui proovin puuseeni määrama hakata. Lappan torikseente raamatut, vaatan lõputul hulgal pildistatud seenefotosid erinevatelt veebilehtedelt – ja olen sama tark kui enne. Iseseisvalt, ilma juhendajata, võib tähtsamad söögiseened ja mõned enimlevinud puuseened selgeks saada, kuid kui puutud kokku harvemini kohatava liigiga, tõuseb sein ette.

Rohelised sarnanevad kõige rohkem vääveltorikuga, kuid see seen on üheaastane, ilmub nähtavale alles juunikuus. Praegu on ju aprill. Vääveltorik peaks olema väävelkollane, vahel koguni oranžikas, minu pildil aga on heleroheline seen.

Liigi määramisest ei tule mul midagi välja, jääb üle nautida teadmist, et metsas on igal aastaajal seened olemas. Kui seeni poleks, ei laguneks ka mahalangenud puutüved ning see oleks vast kole vaatepilt. Ühel hetkel ei pääseks metsa ei inimene ega loom – need liigid ei suudaks seal liikuda. Vaid linnuke taevas või putukas koore all suudaks tüvekuhjadel hakkama saada. Ja mis veelgi hullem – metsa eluring võib katkeda, sest uute noorte puude jaoks poleks enam ruumi.

Loodus on tõesti kõik suhted nii targalt sättinud, et kõigi jaoks on ruum ja koht. Puiduga tegeleb tohutu armee tegelasi: bakteritest, seentest, putukatest, lindudest alustades, inimesega lõpetades. Me ei pea olema üksteisele konkurendid, me elame koos.