Metsalood sünnivad üksnes metsas

Nii on see minuga ja kindlasti ka teistega, kes metsast lugusid teevad. Vormistamine võib küll laua taga käia, kuid head mõtted sünnivad siiski vaid looduses olles.

Läinud nädal oli teistsugune ja lood ei tahtnud kuidagi tulla. Nüüd on ka laulupidu peetud ja rahu hinges, et vähemalt laulda ja tantsida me veel tahame.

Maalehe metsalugude kirjutaja Viio Aitsam pani ameti maha ja Metsalehte enam ei tee. Vihjamisi võis selle ka viimasest Metsalehest välja lugeda, kui ta toimetaja veeru lõpetas tähenduslike sõnadega „Kohtume metsas!“.

Minu jaoks oli lõpetamisest teadasaamine jahmatav, segadust tekitav ja kurb. Nüüd siis saime kokku, kui Viio esimesi päevi ametist prii ja külgedelt tükid nagu kuivanud kalasoomused maha pudenema olid hakanud.
Tean Viiot juba 2001.aastast, mil ta Metsalehe ajakirjanikuna esimest korda minu metsas käis, sellest ka loo kirjutas ja millisena ta mind kui metsaomanikku kirjeldas. Ma olevat paistnud nagu enesekindel taluperenaine, kes kõike oma valdustest teab, vanu lugusid mäletab ja plaanidest uhkusega räägib. Mulle aga tundus Viio siis nii malbena, et justkui pidanukski teda üle rääkima.

Oeh, nii palju aastaid on sellest mööda läinud, palju uut metsa kasvama pandud ja targemaks saadud. Uhkust on vähem järel, enesekindlus aga jäänud. Viioga on hulk ühiseid metsaradu tallatud, vaieldud ja püütud mõtteid selgeks rääkida.

Ma ei tea, kui palju meie teed Viio kui ajakirjanikuga tulevikus ristuvad, kuid ühes olen kindel – ühtmoodi loodushuvi on meil mõlemal: Viiol putukad-mutukad-lutikad-teod ja teised pisielukad, minul ülemlinnud kotkad, vanad puud ja inimese suhted loodusega. Me mõlemad armastame kaamerat endaga kaasas kanda ja nähtut jäädvustada. Loodusega suheldes sünnivad ka lood.

Edu Viiole uue raja leidmisel ning endiselt - kohtumiseni metsas!