Sissejuhatuseks rääkis maaülikooli lektor hooldusraiete tähtsusest. Kohe alguses mõtisklesime selle üle, miks hooldusraiet peaks metsas tegema. Metsal on ju ükstapuha – tema kasvaks omasoodu ka ilma inimese sekkumiseta. Hooldamise on välja mõelnud inimene, kes tahab rohkem paremat puitu saada. Kui kohe pärast metsa uuenemist hakata suunama meile meelepäraste puude kasvu, eemaldada konkureerivad liigid, siis tekib väljavalitutel konkurentsi eelis nii mulla toitainete kui valguse suhtes ning nad kasvavad kiiremini.

Pärast tunniajalist sisutihedat loengut ja maitsvat lõunasööki „Arturi juures“ suundus autode rivi metsa. Nägime kunagisele maasikapõllule looduslikult tekkinud kaasiku hooldusraiet (ilus!) ja võrdlesime seda naabruse oleva hooldamata loodusliku puistuga. Edasi nägime Cervacoliga töödeldud männitaimedega raiesmikku, tutvusime uue repellendiga Trico ja käisime sel kevadel istutatud hübriidlehise kultuuri imetlemas. Kohal oli ka Erametsakeskuse kontrollüksuse töötaja ning kuusenoorendikus räägiti, kuidas toimub toetuse taotlejate metsades tehtud tööde järelkontroll ning mida oleks metsaomanikul eraldiste piiride mõõtmisest kasulik teada.  Peatuse tegime veel ühes keskealises puhtkuusikus ning vaatasime omaniku sõnul tema pensionisambana  mühisevat männikut. Enne õhtupimeduse saabumist jõudsime heita pilgu ka ühele 15-aastasele hübriidhaavikule.

Suur tänu Olavi ja Pille Udamile suurepärase õppepäeva korralduse eest! Ärge väsige metsaomanikele kasulike teadmiste jagamisest.