Kui siit suhteliselt hõreda asustusega Vändra metsade vahelt Virumaale satun, siis torkab esimese asjana silma teede rohkus. Vali mistahes teeots, ikka jõuad lõpuks sihtkohta välja, iseasi muidugi, kas just kõige lühem sõidumaa leida õnnestub. Virulased ise ütlevad sedasama, et õigeid teid suudavad leida üksnes need, kes mingi paigaga igapäevaste toimetustega seotud.

Hallan Muusikuse maadel torkab silma kuusenoorendike rohkus. Just kuusk kasvab Virumaa muldadel hästi. Loomulikult on peremees kõiki istutatud kultuure algusest peale hooldanud ning noort metsa on tal igas vanuses, sest ka raieid on tulnud palju teha. Üheks raiete põhjuseks on olnud ka Virumaa metsi laastanud tormid ja neid on olnud seal rohkem kui mujal Eestis. Eks ma heitsin eelnevalt internetis pilgu ka Google’i kaartidele ja avastasin sealkandis üllatavalt suuri lagedaid metsaalasid. Kohapeal aga tundus pilt palju parem, sest metsi on tublisti uuendatud.

Mis veel metsaomanike kokkutulekutel viimasel ajal silma torkab, on see, et küsitakse asjalikke küsimusi ja jagatakse omavahel kogemusi metsakasvatuses, maaparanduses, ulukitõrjes või jahimeestega suhtlemises. Kiidetakse oma metsaühistuid, kust tuge ja nõu saadakse. Minu meelest on omanike jutus palju iseteadlikkust ja uhkustunnet, kui nad oma tööst ja metsadest räägivad. On loomulik, et kokku saades ametnike kitsarinnalisust ja saamatust mõnitatakse ning riigi suutmatust kirutakse. Soovin, et kui järgmisel aastal jälle Valgamaal kokku saame, siis pole metsaomanike seast töökus, optimism ja usk tulevikku kaduma läinud.