Päeva teisel poolel tulevad metskitsed kõrrepõllule, et jõuaks enne pimeda saabumist lume alt rohelisi liblesid otsida ja õhtuks tagasi metsa varjule minna. Õhuke lumekiht ja vähesed külmakraadid on sel jaanuarikuul, võrreldes lumerohkete talvedega, metskitsi säästnud. Loomad paistavad heas toitumuses ja terved olevat.
Ma pole mõnda aega juhtunud siinkandis ilvesejälgi nägema. Viimane kord oli 2016.a. talvel, kui ilves mu kodumetsas metskitse murdis ja käis seda hiljemgi söömas. Ilvese arvukus sõltubki suuresti tema peamise saaklooma, metskitse käekäigust. Need suured „kassid“ liiguvad toiduotsingutel pikki vahemaid, seepärast ei pruugi praeguste üpris olematute jäljevaatluste põhjal tehtud järeldused absoluutse tõe kuulutajaks olla. Varsti peaks ilvesel vist jooksuaeg algama.
Tundub, et hunte on praegu rohkem kui ilveseid. Jahimehed ikka avastavad värskelt sadanud lumel uusi jälgi. Nende kiskjate jaoks pole miskit erakordset kasvõi põder murda, eriti kui hundi peamist toitu, metssigu, on vähe järele jäänud.
Metsloomadest on mul talvine ülevaade oma metsas olemas. Kaks põtra jõe tagustes kuusenoorendikes ja üks põder kodumetsas. Kui kusagilt saehääled kostavad ja metsa raiutakse, ilmuvad põdrad vaatama, millist kasu nemad raiest saaksid. Haavaoksad ja -tüved või sileda koorega männi peenpalgid on eriti suupärased. Minu eelmise nädala lepikuraie loomi ei huvitanud, seal põdrajälgi polnud.
Metskitsesid on parasjagu, kolm-neli ühe metsa ääres, paar-kolm teises kohas. Kevadeks on mõned neist kindlasti veel alles. Metssigade jälgi pole sügisest saati ise näinud, kuid kuuldavasti pidavat mõned siiski lähikonnas liikuma.
Sel nädalavahetusel oli senisest rohkem kuulda metsas rähnide kopsimist ja territooriumihüüdusid. Vanarahva järgi peaks talve selgroog murtud olema.
