Naistes on nii jõudu kui patriotismi


Naistes on nii jõudu kui patriotismi

Täna on eriline päev, sest järgmine taoline tuleb alles nelja aasta pärast. On lisapäeva-aasta 29. veebruar. See päev annab naistele ühe erilise õiguse: nimelt - kui naine tuleb mehe kätt paluma, siis ei tohi talle ära öelda. Seega - mehed, olge valvel, sest üksikud või vanast partnerist tüdinenud naised võivad hakata täna seda harva pakutavat võimalust kasutama!


Eks looduseski kehtib paljudel liikidel kord, et emane valib paarilise. Isase ülesandeks jääb talle parim pesakoht leida ja valmis ehitada.

Mets elab kevade ootuses. Vana sanglepa tüüka õõnsusesse pääsemiseks on raiutud juba korralik sisenemisava, minu rusikas mahub sisse. Uudistasin ka sisemust: põhjas paistis puukõdu ja laaste. Sobib hästi mõnele kakulisele. Neilgi on tugevam pool emane.

Pärast raietöid, millega tõusin korraks ka „aktiivsete metsamajandajate“ ridadesse, vajan kiiret tagasipöördumist hingelähedasema tegevuse juurde – jääda loodusvaatlejaks, metsakasvatajaks. Kui ikka ei soovi korraga mitmeid hektareid lagedaks raiuda, kust kümneid rekkatäisi puitu turustada saab, siis tuleb kellegi külje alla pugeda, kel on lepingud ja kes aitaks väiksemate puidukoguste müüki vahendada. Siinjuures ilmnebki vajadus kuuluda metsaühistusse, kus puidumüügiga tegeldakse.

Ma ei imesta enam sugugi, miks inimesed oma metsakinnistud maha müüvad. Maamaks, palju tüli, vastutust ja sekeldusi, tootlikkus väike ja raietulult koorib riik oma osa. Normaalset palka saaval inimesel neid muresid pole, sest kui maad pole, pole ka omaniku kohustusi ega vastutust. Raha teenitakse muudes õpitud ametites hoopis rohkem ja stabiilselt. Maa ja metsa omamine ongi ühest küljest luksus, teisest kandist vaadates jälle põlisasukate patriotismi tunnus.

Minus pole see maa-eestlaseks olemine kuhugi kadunud, sest juured on kõvasti kodumullas kinni. Õnneks on samasuguseid üsna palju alles.