Orava sügis

Pärast lumerohkeid talvesid jäi minu meelest metsas oravaid vähemaks kui enne oli. Küllap langes raskete oludega üksjagu käbikuningaid metsas ka händkakkude või nugiste saagiks. Nüüd võib taas mõnd metsoravat kohata.

Aedades, parkides ja kalmistutel, kus leidub erinevat liiki okas- ja lehtpuid ning sageli ka pesa- või magamispaigaks sobivate õõnsustega vanu puid, peavad oravad paremini vastu kui metsas. Kus elavad või liiguvad inimesed, seal kasvab või sinna pudeneb üht-teist söödavat ka oravate jaoks.

Mu jõetaguses metsas, kus kasvab küllaldaselt käbikandvaid kuuski, suuri tammesid ja sarapuid, teadsin varasematel aastatel mitut oravapesa. Käbiseemned ning tõrudest ja pähklitest korjatud talvevarud aitasid külma aja üle elada. Sealsed oravad tunduvad siiski kasvult väiksemad ja on kindlasti inimpelglikumad kui need, kes koduaias talvel linnusööklat külastavad.

Kevadel olen näinud oravaid turnimas vahtrapuul, kus nad okstelt pungi hammustavad ja tilkuma hakkavat magusat vahtramahla limpsivad. Praegu ripub vahtral veel kobaratena „ninasid“, mida oravad krõbistavad, et seemneid kätte saada.