Õunapuude lühike iluaeg


Õunapuude lühike iluaeg

Sel kevadel on õunapuud õisi täis. Õisi on nii palju, nagu pole aastaid olnud. Kas täisõites õunapuud tähendavad ka rikkalikku õunasaaki, on iseasi.

Olen viimasel ajal palju koduaias toimetanud ja õunapuude all liikunud. Millegipärast pole ka päikselisel keskpäeval kuulda puude otsas sumisemist – mesilasi õitel pole. Praegu õitseb ka võilill, mis kollase ilu nautimise kõrval ka niidumasinat käima tõmbama ajab. Igal aastal olen jälginud muruniitmise ajal hoolsalt, et niidukiga otse sinna peale ei sõidaks, kus õitel mesilased toimetamas. Nüüd pole mesilasi kusagil. Mis lahti?

Metsas on putukatega õnneks natuke paremad lood. Kui jõe ääres aprillis suur remmelgas õitses, sumises see nagu mesilastaru. Nüüd õitsevad järgmised puud ja põõsad, ka metsikud õunapuud on üleni õisi täis. Õnneks kuulsin-nägin metsõunapuudel natuke kimalasi ja mesilasi.

Mul on kodumetsas mitu õunapuud. Mõni neist võib olla ka metsõunapuu, levinumad on siiski aedadest pärit õunapuude järeltulijad ehk metsistunud õunapuud. Vaatamata metsistumisele on mõned sordid säilitanud väga hea maitse, näiteks on mul metsaserval üks tartu roosõunale sarnaneva maitsega õunte andja. Ka see puu õitseb praegu roosakate õitega, õuntel värvub sügisel üks põsk punaseks.

Pildil olevad kaks õunapuud (tiigi taga, üleval vasakus nurgas, valgete õitega) pole varem õunu kandnud. Talvel alles raiusime nende kõrvalt leppi vähemaks ja puudele hakkas valgus ligi pääsema. Välimuselt on puud metsikud, ogalised. Saab näha, kas mõni ubin sügiseks otsa ka tuleb ja millised need välja näevad. Tean samas metsas veel üht ogasid täis okstega õunapuud ning olen näinud ka tema vilju. Need on väikesed, rohelised ja paksu kareda koorega, viljaliha õieti polegi. Äkki ongi tegu ehtsa metsõunapuuga?

Putuktolmeldajate vähesus on tõsine ohumärk. Meie, inimesed, oleme looduse osa ning igasugune omakasupüüdlik ja loodusvaenulik tegevus pöördub kord meie endi vastu.