Puhkamise aeg kestab

Harva on meie mail selline suvi nagu sel aastal, et päike kõrvetab lausa nädalate kaupa. Puhkajail pole mingit vajadust lõunamaale sõita.

On tore, kui linnalastel on maal vanaema või vanaisa, kelle juurde mõneks ajaks minna. Mõnus, kui saab põõsalt marju võtta, peenralt porgandeid tõmmata, hernekaunu poetada ja värsket maatoitu süüa. Kusagile pole kiiret, aknasse ei kosta tänavamüra ja hommikul võib kaua magada. Vanavanematega saab mõnikord ka elust rääkida ja tähtsaid maailmaasju arutada.

Minu aktiivsem aeg on õhtu, kui päike madalale vaob ning kuumus järele annab. Siis teen koduseid õuetöid. Endiselt pole mingeid metsatöid ega suuremaid niitmisi ette võtnud. Ehk sügise poole jõuab.
Metsa minnes valdab mind esialgu iseäralik süütunne, kuna käin nüüd seal tavapärasest harvem. Kui aga olen natuke aega vaikselt jõe kaldal istunud, siis justkui keegi rahustab, et ära muretse, puhka, küll saame siin ise hakkama. Kui õige aeg, tule siis. Nii ma praegu säästangi tervist ja kogun jõudu.