Riisikad, mida vähesed korjavad


Riisikad, mida vähesed korjavad

Lepaseened ehk täpse nimetusega lepariisikad olid minu lapsepõlve seened. Üldse korjasime mu kodumetsast vaid kolme liiki seeni, sest need ajasid kõik piima välja. Teisi seeni kutsuti tatikateks ja neid toiduks ei tarvitatud. Siiski, punane kärbseseen toodi kärbeste tapmiseks, pandi taldrikule, valati peale magusat teed ja asetati aknalauale kärbseid püüdma. Kõige paremaks söögiseeneks peeti suurt lihakat võiseent (kollariisikas), seejärel kuuseriisikat ja korjati ka väikseid lillasid lepikute seeni – lepariisikaid.

Ma olen kuulnud, et lepariisikad põlatakse nende väiksuse pärast ära. Iseenesest täiesti söödavad, kuid vajavad kupatamist nagu enamik kibedaid riisikaid. Lapsepõlvekodus korjasime neid ikka koos võiseentega ja sai sousti sees ära söödud. Võiseened ja kuuseriisikad kasvasid kuusikus, lepaseened metsa ääres lepikus.


Tol ajal oli kombeks pärast tunnipikkust seente keetmist neid veel mitme veega läbi pesta ja seejärel valada linasest riidest koti sisse nõrguma. Kott pandi kahe laia kivi vahele pressi alla, et kibe seenemahl välja tuleks. Järele jäi üsna vähe kokkupressitud tahkeid seeneliistakuid, mis pandi pütti või savist kaussi soola. Soolvesi kallati peale, seentele laotati tükk linast riiet, selle peale puust kaan ja vajutiseks kivi. Kui toidutegemiseks seeni võeti, siis sai linase riide alt nad ilusti puhtalt kätte. Lima või hallitus jäid lina ja kaane peale, need pesti puhtaks ja pandi uuesti järele jäänud seentele peale.

Soolaseentest tehti peamiselt seenesousti. Sulatatud searasv (see kraam oli igas talus kindlasti olemas) pannile, hakitud sibulad ja peenestatud seenetükid sinna praadima, seejärel sorts jahu ja rammus kodune lehmapiim peale. Minu lapsepõlve lemmiktoit koorega keedetud kartulite kõrvale. Mäletan, et vahel aeti seened enne sousti tegemist hakklihamasinast läbi ja soust oli nagu hakklihakaste. Mulle meeldis suuremate tükkidega seenekaste rohkem.

Tänapäeval on seente hoidistamine lihtsam – purgid, õhukindlad kaaned, kuumutamine, sügavkülmutamine, portsjonite kaupa jne. Loomulikult on laienenud ka toiduks tarvitatavate liikide arv ning avastatud uusi maitseid. Samas ei saanud ma viimaste nädalate seenehulluse järel ikkagi jätta korjamata kodumetsas lademetena kasvavaid võiseeni. Tõotasin küll, et pärast linnarahva siinkäiku ei hakka ma enam seentega jändama ja aega raiskama, aga võta näpust – soolatud võiseente purgid tekkisid mul veel keldrisse juurde. Tillukeste lepaseente jaoks ei olnud korvis enam kohta, need võtsin pildina kaasa.