Sügistööd vanal taluõuel

Iga päevaga tuleb sügis lähemale ja lehtede langemise aeg pole enam kaugel. Metsa sõites näen nüüd konnakotkaid kahekesi kõrgel õhus tiirutamas. Isa treenib poja lennuoskust ja näitab, kuidas kõrgustes lennates õhuvoolusid kasutada.

Kuivad ilmad on meil lasknud jõe ääres taluõuel ning kaldapealsel päris palju korrastustöid ära teha. Oleme sealt maha võtnud seenhaiguse tõttu kuivanud jalakaid ning vähendanud kalda serval kasvavaid leppasid. Ma millegipärast tõrkusin viimase ajani taluõue puid vähendamast, kuni sain aru, et ikkagi peab jämedad ja pikad lepad enne maha võtma kui need suurveega jõkke kukuvad ja seal ummistusi tekitavad. Seda juhtub igal kevadel jäämineku ajal.

Kaldapealsele jääb kasvama palju suuri saari, pärnasid, vahtraid, tammesid, elujõulisi jalakaid, kaski, sangleppi, mõned kuused ja sutsu kaugemal hiigelsuured vanad haavad. Juurde on tulemas noori vahtraid, tammesid, isegi uued hobukastanid on kasvama hakanud (neid poetavad pasknäärid, kui taluõue vanalt kastanilt mune tassivad), veel leidsin mitu noort pärna ja künnapuid, jalakatest rääkimata. Tõeline salumets oma mitmekesisuses.

Naabrimees tuli saega appi, tegi kuivanud jalakad, mõned kõrgeks kasvanud ja looka vajunud latvadega vanad toomingad ning lepad küttepuudeks. Paese põhjaga koolmekohas on jõevesi nii madal, et ulatub vaid pahkluuni. Traktor sõitis sealt krõbinal läbi ja jõe poole koolduvad lepad saime kätte otse jõest. Ei mäletagi, mil viimati nii kuiv suvelõpp oli, et selliseid töid vee piiril oleks julgenud ette võtta. Tuulevaiksed ilmad lubavad platsil ka oksad vähehaaval ära põletada, et enne talve tulekut kõik puhas ja korras välja näeks.