Tavaliselt olen puidu-sametkõrgest näinud ikka talvekuudel, alates novembri lõpust, pehme talve korral ka jaanuaris-veebruaris, kuid nüüd, oktoobri teisel nädalal, on nad juba puutüvel (jalakal) reas. Seeneaeg sisaldab sel sügisel läbisegi kõike korraga nagu ühepajatoit. Ei mingit harjumuspärast järjekorda, nagu kukeseen, pilvik, puravik… seejärel mamplid, riisikad, šampinjonid. Veel praegugi ilmub sambla seest noori kivipuravikke, mida tavaliselt juba augustis korjame. Igal aastal oma nägu.
Puidu-sametkõrges on söögiseen. Toiduks tarvitatakse ainult noori kollaseid kübaraid, sest nagu paljude teiste puutüvedel kasvavate seente puhul, nii on ka selle liigi jalg sitke. Mitmes artiklis on välja toodud ka puidu-sametkõrgese raviomadused, neist üheks on dementsuse ja Alzheimeri tõve pidurdamine. Kasulik meelde jätta.
Vihmasadu ei taha lakata, põllud on veeloike täis ja metsarajad vesised. Masinatega ei tohiks praegu põldu torkida. Sügisrändel haneparve liigne niiskus ei sega ja nägin neid kõrrepõllul peatumas. Alati leiab sealt miskit nokka pista.
