Külmenev ilm lubab nautida täiuslikku loodusvaikust, nii hääletut, et kõrvus hakkab kohisema. Järjest sagedamini avastan, et olen nagu väljavalitu, kellele sellist võimalust pakutakse.
Pärast hommikust kerget lumesadu suundusin oma tavapärasele metsaringile. Lootsin märgata mõnd loomajälge või kohtuda metsaelanikega. Teadsin ette, et valge lumevaibaga pole enam lihtne näha seda valgejänest, kes iga päev ühe ja sama kuluheina puhma tagant üles kargab, väikse jooksuringi teeb ning varsti samasse kohta jälle tagasi jõuab.
Sajust oli paar tundi möödas ja mets vaikusesse tardunud. Ei ainsat oksapraksu ega tihase häälitsust, ei ühtki loomajälge lumel ega metskitsi lagendiku serval passimas. Olin esimene, kes kohevale lumele jäljed tegi, mitte keegi metsaasukatest polnud enne mind riskinud end sinna reetma tulla.
Astusin aeglaselt, et mitte vaikust rikkuda. Lumi saabaste all ei krudisenudki, ilm polnud külmaks jõudnud minna.
Metsatee ääres on üks üleujutuse koht, kus kasvavad sanglepad ja pajud. Kui vihmased ilmad pikalt kestavad, ei suuda väike oja kogu vett tee alt torust kohe edasi viia. Kui järsku külma teeb, moodustubki puude vahele väike liuväli. Kui jää alt vesi ära voolab ja õhku rippuma jääva kaane sisse praod tekivad, hakkab metsast kostma praksatusi - vaikus on murtud.
Oli tõesti eriline päev, mil minuni ei ulatunud ühegi sae hääl, metsamasina müra või lennuki ülelend taevas. Vaikus on suur kingitus. Isegi kodus pole täiuslikku vaikust olemas, ikka uriseb külmik, sahiseb arvuti ventilaator, praksuvad pliidi all puud või kahiseb kannus vesi. Loodusel on isegi talvel oma hääled: tuul liigutab puuoksi, lumetordid potsatavad okstelt maha, vesi vuliseb üle jäätunud kivide, rongapaar vahetab muljeid või häälekas kamp talvikesi tuhiseb ühelt põõsalt teisele.
Kui ühel hetkel avastame end kesk täiuslikku loodusvaikust, muudab see toimeka inimese abituks. Seisame ja kuulatame, kõrvu aga jõuavad vaid iseenese südamelöögid.
