Oma metsas töötamine kosutab vaimu, väsitab keha ja laseb unustada muud mured. Olen mõelnud, et ju ma olen tänaseks sammukese teistest ette jõudnud, kui maade tagasisaamise järel kohe hakkasin metsa istutama. Vaistlikult tundsin ära, et kulub hulk aega ja palju tööd, enne kui võiksin tehtust rõõmu tundma hakata. Seepärast kiirustasin ja nüüd juba näengi tulemusi.

Töö ja kohalolek muudavad enda kasvatatud ja hoolitsetud metsa armsaks, sama lähedaseks kui oma lapsed, keda olen ründajate eest valmis kaitsma.

Viimasel ajal hakkavad jälle sagenema tüütud telefonikõned, et müügu oma metsamaa sellele ja tollele. Nimetatakse ikka kinnistuid, kus pole piiranguid ja kus kasvab raieküpset metsa. Nüüd on lisandunud veel uued helistajad - põllumaade kokkuostjad.

Kui suudan rahulikuks jääda, siis seletan, et põline esiisade maa pole müüdav ja lõpetan kõne viisakas toonis. Vahel kargab hing täis, mõeldes susserdajatele ja vahendajatele, kellest endast pole mingit majandajat, kuid loodavad, et ehk üks pensionär tahab enne surma maast lahti saada ja kauplevad selle odavalt kätte.

Kuidas saab müüa seda, kus oled üles kasvanud ja kuhu oled suure tüki oma südamest jätnud, tööd rabades higi valanud, kuid õnnelik olnud. Selline maa pole müüdav.

Üleüldse ei tohiks Eestimaa pind müüdav olema, igal juhul mitte välismaalastele. Hiljaks oleme jäänud ja hullemaks annab ka veel minna. Enne kevadisi valimisi hakkavad nüüd oma tõelist palet näitama sotsid, kes sooviksid kodakondsuseta isikutele kaotada piiriäärsete maade müügi piirangud. Juba ajaloost on teada, mida sotside võim kaasa toob. Harva, kui ma lugudes poliitikat puudutan, kuid maa müügi asjus ei saa vaiki olla.