Nagu juureolevalt pildilt näha, on vahepealsed tugevad sajud ja jõevee tõus toonud endaga kaasa puuronte ja muud risu, mis kallastelt vette langenud puude taha kinni jäävad ning veetõkkeid tekitama hakkavad. Kobrastel läheb elu lihtsamaks, vaja vaid oma oskused käiku lasta ning looduslikke paise kindlustama asuda.
See väike jõgi looklebki kilomeetrite viisi metsades, vaid mõnes kohas on kaldavõsa taga ka põllud. Paratamatult kukub jõkke murduvaid puid, vesi kannab need edasi, kuni kusagil hakkavad rondid kuhjuma. Kobrastele see meeldib.
Praegu on sajud nädala jagu vahet pidanud ja veetase langenud. Pilti tehes olin omapoolsel kaldal, vastaskaldal on teise omaniku mets. Veekaitseseadus ei luba kaldaid lagedaks raiuda, nii ei tule keegi vette langenud puutüvesid sealt ka välja sikutama, olgu need nii pikad või jämedad kui tahes. Oma poolel on mul paaril korral õnnestunud naabrimehe põka ja trossiga suuremad puud siiski jõest kätte saada. Pidevalt selliseid aktsioone aga keegi ette võtta ei taha.
Nii kaua kui mina seda jõge tunnen, on ummistused seal tavalised. Kuni me polnud jõest ülesaamiseks jalakäijate silda veel ehitanud, ronisimegi algul üle vette kuhjunud puurontide. Kord sai isegi mõlemasse kaldasse kinnitatud ujuv purre meisterdatud, kuid see püsis vaid ühe suve. Koolmekohas sai jõest läbi käia suviti madala veeseisu ajal. Kevadine jääminek ja suurvesi võtsid kõik kaasa, kuni lõpuks sai kannatus otsa – ehitasime jõele puidust silla. Sedagi pole endisel kujul enam mitu aastat. Üle betoontalade viiv kõrgem ja kitsas jalgsild pole siiani veel uppunud olnud, samas suurvee ajal ilma kalamehe kummikuteta sinna nagunii ligi ei pääse.
