Hiireviude puhul ei tea kunagi, kas on kohalik või läbirändaja. Septembri alguseks on pesapojad iseseisvunud ja liiguvad territooriumilt kaugemale. Asemele aga tulevad mujal pesitsenud viud, mõni vaid korraks peatuma, teine jääb sobivate toitumiskohtade avastamisel kauemaks. Näiteks viljakoristuse ajal on õige koht põlluserval jaol olla, sest uruhiired on liikvele aetud.
Pildil olevat viud nägin samas kohas teist päeva järjest. Hiireviud on teiste röövlindudega, nagu konnakotkad, herilaseviud või loorkullid, võrreldes väga inimpelglikud. Küllap see on neile sisse kodeeritud ajast 60-70 aastat tagasi, kui peeti „kullisõdasid“, mil valimatult röövlinde lasti, pidades neid kõiki kullideks, kes õuest kanu minema viivad. Kanakulle ongi vähemaks jäänud, sest taluõuedes ei peeta enam kanu (kergelt tabatav saak) ning varjulisi elupaiku majandamata okasmetsades napib. Konnakotkad eelistavad hiiri, mutte ja konni, hiireviud söövad pisiimetajaid, herilaseviud aga herilaste ja mesilaste hauet. Kanakull ja raudkull on spetsialiseerunud linnulihale. Igaühele oma.
Ajad on edasi läinud ja inimesed teadlikumaks saanud. Vaatamata sellele on küllaltki raske taeva all lendavatel kullidel vahet teha, eriti kui kogemusi napib ja binoklit käepärast pole. Eesti inimene naljalt röövlindu ei tulista, harvad erandid välja arvatud.
Kuna mainisin pealkirjas hiireviu „sõrmi“, siis need tähendavad tiivaotste sulgi. Viul paistab sirutatud tiibade otstes viis „sõrme“, kotka laiadel tiibadel on neid kuus ja pool. Sulgimise ajal võib mõni ka puudu olla või pooleldi arenenud.
