Vöötkakk

Juba enne tormipäevi liikus mu kodukülas jutt, et üks veidra näoga lind käib majaõuedes puuokstel, saunakatusel või elektrikaablil istumas. Ma lasin veelkord üle kirjeldada ning arvasin, et tegemist võib olla vöötkakuga.

Neljapäeval otsustasin pärast metsas käimist sõita küla vahele ja need kohad läbi käia, kus kakku on nähtud. Olin kuulnud, et vöötkakk võib mõnikord pikemat aega ühes kohas peatuda, kui teda ei häirita ja kui piisavalt süüa leidub. Esimene käik ühe mahajäetud taluõue puude vahel läks tühja, kuid mööda teed edasi liikudes nägin üht lindu põllu servas põõsa otsas. Oligi vöötkakk!

Päev hakkas õhtusse vajuma ja minu õnneks lendas kakk põllult tee äärde kunagise metsavahi õuevärava kuuse otsa, kuhu ulatus veel päevavalgust ja sain mõned pildid teha. Kakk muudkui uuris ümbrust, lendas korraks üle tee teise maja aeda õunapuu otsa, sealt uuesti tagasi kuuse otsa, kust parem vaade. Kuulsin kogu aeg isemoodi vadistamist – see tuli kaku nokast ja minu meelest meenutas see pigem mõne suvise laululinnu sädinat.

Minu elus oli see alles teistkordne kohtumine vöötkakuga. Paar talve tagasi nägin seda lindu alevi servas puuoksal, kui sõitsin sealt autoga mööda. Lumi oli maas ja autotulede valgel teda nägingi. Kui hiljem tagasi läksin, siis kakku seal enam polnud. Seekord läks paremini ja sain päris kaua vöötkakku vaadata.
Ehkki vöötkakud, kes meie maile satuvad, on enamasti talikülalised või läbirändajad, siis on viimasel ajal räägitud ka siinsetest pesitsejatest.