Lõhnav loorber toiduks ja raviks


Lõhnav loorber toiduks ja raviks
Igihaljas loorber võib kasvada 4–10 meetri kõrguseks ja oma päritolumaadel moodustada väikesi salusid.Repro

Mütoloogia järgi oli loorberipuu pühendatud muusika ja luule kaitsejumalusele Apollonile.

Loorberipärjaga tunnustati Kreeka kunstnikke, õpetlasi, rahvuskangelasi, ning maailmas laialt levinud sõna “laureaat” tulenebki loorberi ladinakeelsest nimetusest laurus.

Loorber (Laurus nobilis) on loorberiliste sugukonda kuuluv igihaljas põõsas või madal puu, mis võib kasvada 4–10 meetri kõrguseks ja moodustada väikesi salusid. Samas leidub üksikuid kuni paarikümnemeetriseid puid. Loorber pärineb Vahemere maade idaosast ja Väike-Aasiast. Kultuurtaimena kasvatatakse Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

Loorber kuulub klassikaliste vürtstaimede hulka. Vürtsina kasutatakse loorberi värskeid või kuivatatud lehti ja vilju (loorberimari), aga ka nn loorberipulbrit, mis kujutab endast loorberilehtedes leiduvate vaikude ja eeterlike õlide kuivekstrakti. Loorberilehti kogutakse üks kord kahe aasta tagant. Lehed kuivavad kiiresti nii välisõhus kui ka toas, kuid valel säilitamisel võivad kiiresti rikneda. Õigesti kuivatatud loorberileht on heleda oliivi värvusega, muutudes pärast keetmist tumeroheliseks. Pleekinud ja pruunid lehed on oma väärtuse kaotanud. Kuivi loorberilehti on õigem hoida kuivas kohas hästi suletud nõus kergelt kokku pressituna.

Loorber apteegis

Loorberiõli saab osta apteekidest ja seda võib kasutada nii aroomilampides kui ka segatuna massaažiks baasõli hulka. 

Seotud lood:

Loorberilehed sisaldavad 2–3,5% eeterlikke õlisid (ülekaalus pineen ja tsineool), äädik-, palderjan- ja kapronhapet. Õli mõjub tasakaalustavalt ja taastavalt närvisüsteemile ning takistab pärmseente, bakterite ja viiruste levikut. Leevendab valusid, krampe ning takistab vere hüübimist. Loorberiõli ravib köha, lahtistab röga, parandab suuhaavu, aknet, haavapõletikke, hambavalu, kõrva- ja kurgupõletikke, lihaskrampe, liigesepõletikke ja leevendab reumaatilisi valusid.

Loorberilehtede eeterlikel õlidel on tugevad antibiootilised omadused ja seega on loorber toalillena ka hea looduslik õhuvärskendaja. Loorberilõhna ei talu ka kärbsed ja sääsed, ning tuppa, kus kasvab loorber, nad naljalt ei tiku.

Loorber toalillena

Toalillena kasvatati loorberit juba XVI–XVII sajandil. Loorberipuud paljundatakse seemnete või pistikutega. Seemned tuleb külvata vahetult pärast kogumist, sest kuivanuna kaotavad nad idanevuse. Pistikuid võib teha septembrist märtsini. Juurdumine kestab paar kuud ja selleks on vaja ühtlast ööpäevast temperatuuri 16–20°. Nii seemned kui pistikud asetage steriliseeritud liiva ja mättamulla segusse ning peale pange kummulikeeratud klaaspurk. Kastke alt.

Algul kasvavad nii seemnetest kui pistikutest paljundatud taimed aeglaselt. Seega ei vaja loorber suurt potti. Noori savipottides kasvavaid taimi istutage ümber iga 2–3 aasta tagant, suuremaid puunõudes kasvavaid taimi aga 4–5 aasta järel.

Sobivaim muld on mättamuld segatuna kõdusõnnikuga vahekorras 2:1, millele lisage veidi liiva ja sarvelaastu.

Suveks võib loorberi viia välja päikesepaistelisele tuulte eest varjatud kohale, kus teda peab korralikult kastma ja kuivemate ilmade korral ka piserdama. Kasvuperioodil väetage loorberit 1–2 korda kuus. Toitainete puuduse korral loorberi lehed kolletuvad.

Talvel hoidke loorberit üsna jahedas, kuid hästivalgustatud ruumis, mille temperatuur püsib 2–8° piires. Tuppa tooge ainult mõne pidulikuma sündmuse puhul, kartmata, et selline järsk temperatuurimuutus loorberit kahjustaks.

Loorber talub hästi pügamist ja seega on kasvatajal loorberilehed kogu aeg omast käest võtta.

Loorber köögis

Loorberilehti kasutatakse kulinaarias väga laialdaselt. Nendega maitsestatakse suppe (liha-, kana-, kartuli-, kala-, sibula-, herne- ja põldoasupp), lihatoite (hautatud veise-, vasika- ja lambaliha, sült), kala (keedetud ja hautatud, kalasült ja tarretised, marinaadid), krevette, vähke, krabisid jt mereande, köögivilju ja kastmeid. Loorberit kasutatakse ka köögiviljade ja seente marineerimisel-hapendamisel, liha-, kala- ning köögiviljakonservides.

Suppidele lisage loorberilehed 5 ja praadidele umbes 10 minutit enne valmimist. Kastmeid maitsestage peenestatud loorberilehtedega pärast tulelt võtmist, kui kastme temperatuur ei ületa 40 kraadi. 

Sültidele ja hautistele võib loorberilehed lisada pärast vahu võtmist ning hiljem keeduleemest kurnamisega eemaldada. Loorberilehti võib toidule lisada retseptis ette nähtust poole rohkem ning võtta need toidust välja poole varem, sest lühiajalisel kuumutamisel eralduvad lehtedest just kõige aromaatsemad eeterlikud õlid, ja raskemini lenduvad kibedama maitsega õlid jäävad lehtedesse alles.

Õlirikkad loorberimarjad

Meditsiinis ja parfümeerias ning alkoholitööstuses eelistatakse lehtedele loorberimarju. Need on sinkjasmustad 2 cm pikkused luuviljad, sisaldavad peaaegu 25% õli, milles on ülekaalus väärtuslik lauriinõli. Eeterlikke õlisid on marjades vähem kui lehtedes (keskmiselt 0,8%). Lisanduvad mitmesugused vaigud, fütosteriinid, süsivesinik lauraan ja melisspiiritus. Loorberiõli kasutatakse liigeste määrimiseks reumaatiliste haiguste korral.

RETSEPT: Kaluriviin

  • 1 liiter 40–42% viina
  • 3–4 küüslauguküünt
  • 1,5–2 g purustatud musta pipart
  • 10 g lauasoola
  • 4 –5 g loorberilehti 
  • 1 sl suhkrut 
Purustage küüslauk, lisage ülejäänud maitseained ja valage peale viin. Laske tõmmisel seista toasoojas pimedas ruumis kinnises nõus, iga päev tuleks seda paar korda loksutada. Lõpuks filtreerige tõmmis.