Ants Jürman: Sõnal on tohutu jõud risti lüüa juba korra hukatut
Ühes kohas on kirjutaja teda koguni küüditajaks tituleerinud. Konsulteerisin enne nende ridade kirjapanekut riigikohtu esindajaga ning seetõttu olen kardinaalselt teistsugusel arvamusel, kuigi ei olnud nõus loo autoriga juba enne telefonikõnet kohtumajja.
Need seisukohad toon välja loo lõpupoole, aga oma arvamuse kinnituseks esitaks võrdlusmaterjalid H. Veskila ja oma teise isapoolse sugulase kohta, kellel olid sarnased elusaatused, kuid viimase nime jätan kokkuleppel riigiarhiiviga siin avaldamata.
| Emapoolne sugulane H. Veskila | Aeg ja ankeediandmed | Isapoolne sugulane |
| 1918 | sünd | 1913 |
| Keskharidus | haridus | 6 klassi |
| Miilitsaseersant (?) | auaste | Eesti armee reamees 1935 |
| Kõrk (?) | iseloom | Rahulik NKVD protokolli põhjal |
| Asus tööle miilitsasse sooviga jätkata korvpalli mängimist likvideeritud spordiseltside asemele nõukogude eeskujul moodustatut spordiühingutes | Sügis 1940 | väiketalunikuna sai oma 8 ha suurusele talule maareformiga lisatüki |
| Konvoeeris ühe perekonna asumisele saatmist Tartus | 14. juuni 1941 | |
| Annab Tartu Omakaitsele ja peale ühepäevast kinnipidamist ära relva lastakse vabadusse | 4. juuli 1941 | |
| 13. juuli 1941 | Suurtalunik, kelle maa küljest sai juurde ühe siilu, andis mõista võimalikest ebameeldivustest ning Kaitseliidu liikmena konvoeeris Olustvere vallas nõukogude maareformi komisjoni liiget Viljandi kinnipidamiskohta | |
| Arreteeritakse Tartu omakaitse võitleja Arnold Praakli kaebuse“ tagajärjel | 5. august 1941 | |
| Lastakse maha OK erirühma poolt | 22. või 23. august 1941 | |
| Veebruar 1944 | Mobiliseeritakse 20. Waffen SS diviisi | |
| 9. mai 1945 | Väeosa kapituleerub Prahas Tšehhi ülestõusu alustanud vastupanuliikumisele, aga hukkamist ennetavad nõukogude relvaüksused | |
| Mai 1945 - august 1946 | Vangilaagris eri paigus kuni vabanemiseni | |
| Oktoober 1950 | Arreteeritakse Lembitu kolhoosi põllutöölisena | |
| Jaanuar 1951 | Mõistetakse süügi Omakaitsesse kuulumises ja relvaga punaarmee vastu võitlemises ning karistuseks 25+5 koos vara konfiskeerimisega | |
| Suvi 1956 | Karistusaeg loetakse ärakantuks, aga süü jääb alles | |
| 1973 | Esitab taotluse süüst vabastamiseks seoses pensioniikka jõudmisega, aga ENSV prokurör jätab rahuldamata | |
| 1992 | Eesti Riigikohus rehabiliteerib | |
| 1993 | Sureb 80 eluaastal | |
| „väljendus kommunistina“ (ilma ühegi tõendusmaterjalita) …ja saatis sõbra "Venesse" | Otsuse motiveering | „võitles relvaga nõukogude armee vastu ja kuulus Omakaitsesse“ |
| „Küüditaja“ | Maalehe autori hinnang | "Korvpalliloo autori loogikast lähtudes vähemalt „natside poole hoidja“ |
| " |
Mida kommentaarideks lisada? Tunnistajana esinenud Arnold Praakli pääses 1948. a Veskilaga võrreldes suhtelist „humaanselt“ saades nõukogude sõjatribunalilt karistuseks „ainult“ 10 aastat.
Enne riigipöördekatset Moskvas viibisin 1991. aasta augusti esimese poole Islandil ja NSV Liidu riigipiiri ületasin taas Viiburis 18. augustil, kaks päeva enne putši algust Moskvas.
Viimasel kohtumisel Evald Miksoniga Hafnafjörduris 15. augustil rääkis ta hüvastijätuks järgmise loo, mis oli juhtunud täpselt pool sajandit tagasi 15. augustil 1941. Tol päeval tulid tema juurde kaks korvpallurit (M. Ibruse järgi R. Keres ja O. Erikson) ning andsid teada, et Veskila on jälle kinni võetud. Mikson läks selle peale „kõrgeima laagriülemuse“ Roland Lepiku käest aru pärima. Lepik pikemalt selgitama ei hakanud vaid ütles, et siin pole mingit probleemi midagi selgitada, selle miilitsaga on asjad ammu ühel pool. Kuigi arhiivis on väljarebitud vihikulehel nn. ülekuulamise protokoll, millele on värvipliiatsiga kirjutatud „otsus 22.8“, siis tegelikult langetati otsus juba nädala võrra varem.
Tartu vangilaagri ülem, sõjaeelse Isamaaliidu Tartumaa piirkonna sekretär Roland Lepik, kes langetas 1941. aasta augustis otsuseid mitme tuhande enamuses igasuguse süüta isiku tapmiseks, arreteeriti 1942. aasta algul ning seejärel poodi sakslaste poolt Riias üles.
Veskilaga natuke sarnanev juhtus ka vanaisaga 1941. septembris Tallinnas. 1917. aasta märtsis Peterburis eestlaste autonoomia demonstratsioonist osavõtnut ja aprillis soomusautol esinenud Leninit kuulanud proviisorit ähvardas ka mahalaskmise oht, sest aasta varem oli ta Koplis natsionaliseeritud kolme töötajaga apteegi komissariks nimetatud. Peab seejuures mainima, et ta ei olnud mitte kunagi ei Isamaaliidu, Vabadussõdalaste liidu ja sõjaeelse ega sõjajärgse EKP liige. Veel 85 aastasena lahendas saksa ja prantsuskeelseid ristsõnu. Kuna päris mitme võõrkeelega tal probleeme ei olnud, siis suutis saksa ohvitserile üsna kergelt selgeks teha, kuidas ta komissariks „sai“ ning 50 juubeliks kolis koos 5 liikmelise perega Koplist Piritale kuu aega hiljem oktoobris.
Viljandimaal kinni võetud nõukogude maareformikomisjoni liikmel „vedas“, istus kaks aastat Tallinna vanglas ja lasti seejärel vabadusse, oleks ta asunud Tartumaal, oleks sama suure tõenäolisusega kui Veskila leidnud lõpu Jalaka liini ühishauas.
Isapoolne sugulane üritas koos võitluskaaslastega seletada tšehhidele esimesel euroopa rahupäeval Prahas, et pole sakslased ja osundasid varrukal olevale sini-must-valgele embleemile, kuid vastupanuliikumisele ei läinud see korda ning valmistuti mahalaskmiseks. Siis aga tuli nende ülemale korraldus, et tsehhid peavad minema teise piirkonda sakslastega lahingut pidama ning neid jäeti kuni lahingu lõpuni valvama ühte ruumi ainult kolm või neli tšehhi. Mõne aja pärast sattusid sinna aga nõukogude sõjaluure esindajad ning ohvitser tundis käisemärkide järgi ära, kellega tegemist. Ta andis tsehhi valvureile mõista, et need vangid on nõukogude kodanikud ning tuleb neile üle anda. Nii algaski Waffen SS võitlejate tagasitee, algul Tšehhoslovakkias, hiljem Leedus ja lõpuks Tallinnas.
NKVD ülekuulamise protokollidest jääb selgusetuks, kelle „avalduse“ alusel kolhoosi astunud väiketalunik 1950. aasta lõpus uuesti arreteeriti. Pärast esimese astme otsust esitasid süüdimõistetud apellatsiooni Leningradi sõjaväeringkonna prokurörile (25+5 oli tõepoolest meeletu lihtsalt vaenlase poolel võitlemise eest), aga see taotlus jäeti rahuldamata nagu ka pöördumine 17 aastat hiljem seose pensioniikka jõudmisega. Aga erinevalt Veskilast jõudis ta aasta enne surma ära näha enda rehabiliteerimise.
Ja nüüd lõpuks riigikohtu esindaja seisukoht 1941 augustist kuni 1944 septembrini Eesti territooriumil juhtunu kohta. Riigikohus vaatab läbi üksnes avaldused, mis on esitatud elus olevate isikute kohta. Samas ei hakata ümber vaatama Klooga, Kalevi Liiva koonduslaagrite ja Tartu „Isehakanud“ õigusemõistjate suhtes ENSV Ülemkohtu poolt 1960ndate algul tehtud surmamõistvaid otsuseid ning tankitõrjekraavis hukatuid käsitletakse ohvritena mitte küüditajate, kurjategijate või kellegi muuna.
Erinevalt M. Ibrusest ei kavatse argumentide puudusel laskuda võrdse konvoeerimise juhtumite puhul emotsioonide tasemele ja hakata oma sugulastele külge kleepima silte „küüditaja“, “natsilemb“ jne ning juba manalateele läinuid uuesti „risti lööma“ (isapoolne sugulane jääb meelde kui tagasihoidlik suurte tugevate kätega lihtne töömees, kelleks ta jäi kuni pensionile minekuni) ja kuna ka TV-3 ei soovinud esitada oma tõendeid või nende puudumisel vabandust, justkui tapsid Heino Veskila saksa sõjaväevõimud ja mitte Roland Lepiku ja süüpingist puuduva Karl Linnase, (valetas pärast sõda USA migratsiooniteenistusele elamisloa saamiseks, teiste nimed ei tule meelde, kuna nende kohtuprotsessi ajal olin umbes aasta vanune) poolt käsutatavad kohalikud Omakaitse vabatahtlikud, siis on südametunnistus rahul võimaluse eest avaldada teadaolevate faktide alusel oma seisukoht ning jään üksnes lootma, et keegi oponeeritud loo analoogiline autor ei avalda tulevikus mõnes tsehhi väljaandes sarnast lugu „muidu viisakatest meestest, aga ikkagi eesti natsijõukudest, kes 1945. aasta mais omavolitsesid kui mitte ei osalenud sõjakuritegudes Praha tänavail“. Pean ausalt tunnistama, et ei tea täpselt, mida tegid teised eesti sõjamehed seal neil päevil, kui enamuse euroopa territooriumile saabus rahu, aga näiteks lahingud Sloveenias kestsid veel pea paar nädalat.
Elu jooksul olen kaunis vähe viibinud rahvakogunemistel ja meeleavaldustel, kuid üks loosung on neil nähtuist alatiseks sööbinud silmade ette, ei mäleta kus täpselt, aga seal oli kirjas „Elagem valedeta!“. Enda arvates ei ole see kaotanud päevakajalisust Eesti erinevate meediakanalite suhtes ka praegu.
