Eesti keeles peab saama nii luuletada kui ka teadust teha
Küsimus, kas rahvuskeeltel on tulevikku teaduskeelena või peaks kogu maailma teadus olema ainult ükskeelne, pole just väga vana.
Kui aastal 1919 alustas Tartus esimene eestikeelne ülikool, ei olnud kahtlustki, et kõrgharidust peab Eestis saama eesti keeles.
Rahvusvahelisus on ikka olnud teaduses oluline, ent seda ei saa taandada ükskeelsusele: ei jäänud ladina keel ainsaks teadustööde keeleks, ei püsinud Euroopas XX sajandi algupoole olulisim teaduskeel saksa keelgi pärast Teist maailmasõda. Nõukogude okupatsiooni ajal nõuti meilt teaduse venekeelsust.
Rahvusetaju tuum
Kas aga tänapäeval on otstarbekas taotleda ainuvaldavat ingliskeelsust või aimatavas tulevikus hiinakeelsust?
Vaja on küll vallata võõrkeeli, ometi unustamata eesti keelt, mis on iga eestlase enesetaju alus ja rahvusetaju tuum. Eesti keele arengukava (2011–2017), nagu ka sellele eelnenud strateegia (2004–2010) eesmärk on tagada eestikeelne kõrgharidus ja vältida mis tahes teadusala täielikku võõrkeelestumist.
Euroopa Liit pürib säilitama ja arendama keelelist ja kultuurilist mitmekesisust. Muu hulgas soovitatakse, et iga eurooplane oskaks peale emakeele vähemalt kaht keelt.
Haritlased oskavadki mitut keelt väga korralikult, paljud suudavad oma uurimistööst mitmes keeles kirjutada. Kõige loomulikumalt õnnestub siiski emakeeles väljenduda. Mujalgi maailmas soovitakse arendada oma teaduskeelt, sest emakeelne teadus ja kõrgharidus tugevdab keele ja rahva elujõudu.
Selle õppeaasta algul peeti Tallinna Ülikoolis rahvusvaheline konverents “Rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses”, mille korraldamist toetas haridus- ja teadusministeerium.
Arutleti praeguste suundumuste ning mitmesuguste lahenduste üle, kuidas saavutada tasakaal rahvusliku ja rahvusvahelise teadussuhtluse ning kõrghariduse keelte vahel.
JOKK-tõlgendusi pole vaja
Keegi ei arvanud, et maailm võidaks midagi ükskeelsest teadusest. Konverentsi töökeeled olid võrdväärseina eesti ja inglise, kakskeelne suhtlus sujus ladusalt tänu asjalikele tõlkidele.
Keel ja mõtlemine on tihedalt seotud. Kehvas keeles mõtlemine ei vii täisväärtusliku tulemuseni. Uuritava nähtuse isegi ülikeerukad omadused ja seosed ei nõua tegelikult kirjelduskeele ülikeerukust, pigem vastupidi. Teaduskeeles tuleb püüda mõttekäike eriti selgelt sõnastada, et lugeja võimalikult hõlpsasti kaasa saaks mõtelda. Kaasamõtleja satub raskustesse, kui kirjutaja ei lähtu keele loomulikust ehitusest.
Teadustekstid mõjutavad paratamatult kõrgkooliõpikute keelt, emakeelne kõrgharidus omakorda on eluline üldhariduse jaoks: kui eesti keel kaoks mõnest teadusvaldkonnast, muutuks sel põhinev aineõpe varsti üldhariduskooliski raskeks.
Ohu märke on juba näha sellest, et ülikoolidesse astunute eesti keele tase jätab soovida: 2009. aastal oli kõigest 57 protsendil esmakursuslastest eesti kirjakeele valdamine ja funktsionaalne keeleoskus hea või selle lähedane (vt “Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase. Uuringukokkuvõte”. Tartu, 2010).
Kogu vastutus ei lasu kindlasti üksnes üldhariduskoolide emakeeleõpetajail, põhjusi on ilmselt mitu. Üks peamisi on see, et liiga vähe on pööratud tähelepanu kõikide erialade üliõpilaste eestikeelse väljendusoskuse arendamisele. See on ülioluline eriti mis tahes aine õpetajaid koolitades, sest nende kaudu jõuab selge eesti keel õpilasteni ka väljaspool emakeeletunde. See aitab paremini aineteadmisi omandada ja keeletaju kujundada.
Alles viimasel viiel aastal on ülikoolides asutud laiemalt pakkuma väljendusoskuse ning eesti teaduskeele ja terminoloogia kursusi. Need ei hõlma veel kaugeltki kõiki üliõpilasi, kuigi peaks.
Nii kõrgkoolide juhtkondadel kui ka Riigikogul ja valitsusel tuleks luua vajalikud eeldused nende ainete õpetamiseks kõikidele.
Ainult sel moel saame kindlustada, et jõuame eesti keele arengukavas seatud eesmärgini tagada kõrgkooli lõpetajate väga hea eesti keele oskus.
Rõõmustav on siiski tõik, et paljud õppejõud on tunnetanud vajadust osaleda eesti teaduskeele täienduskoolitusel Tallinna Ülikoolis.
Teaduskeel lõikub erialakeeltega ja võimaldab väljendada teaduslikku tunnetust selgelt, loogiliselt ja ühemõtteliselt juhul, kui sisutäpseid ja eesti keelde sobivaid termineid kasutatakse selge ehitusega lauseist loodavas ladusas tekstis.
Üks ohtusid varitseb suhtumises, mis kõigiti loomulikku tihenevat rahvusvahelist suhtlust tõlgendab vältimatu ingliskeelestumisena.
Eesti keelenõukogu ja teisedki on juba aastaid osutanud, et inglise keele osakaal on eriti doktoriõppes kasvanud, kippudes eesti keelt välja tõrjuma.
Ka 29. septembril toimunud keelefoorumil juhiti tähelepanu, et Eesti kõrgharidusstrateegia (2006–2015) eesmärgi sõnastus “tagada eestikeelse õppe olemasolu kõigil õppeastmetel kõigis õppesuundades” jätab võimaluse tõlgendusele, et see on saavutatud isegi juhul, kui enamik samasse õppesuunda kuuluvaid erialasid on võõrkeelsed.
Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia (2006–2015) kahandab eesti keele rolli veelgi, kõrvaldades nõude pakkuda eestikeelset õpet doktorantuuris. See on aga juba ilmses vastuolus eesti keele arengukavaga.
Sellised vastuolud riiklike strateegiate vahel ja JOKK-tõlgendusi võimaldavad pügalad tuleks kiiresti kaotada, seada vastavusse põhiseaduse vaimuga. Eesti Vabariigi president rõhutas selsamal foorumil, et meil tulebki keele kaitsmise, säilitamise ja arendamisega sihikindlalt ning riiklikult tegelda. “Eesti keel peab arenema ja uuenema, selles peab saama luuletada, ajalehte ja teadust teha,” nentis ta.
Tasakaal on vajalik
Kuigi näiteks eestlastest põllumajandusteaduste doktorid võivad mõista üksteise ingliskeelseid teadustöid, pole sugugi kindel, et nende uurimustega saavutatud teadmine aitab võrdselt eesti keeles esitatuga Eesti tegevtalunikel teadustulemusi rakendada.
Tasakaal on vajalik. Eestikeelne teadus on Eesti Vabariigis üha oluline ja selle nimel tehakse tööd nii erialati toimkondades mõiste- ja terminisüsteeme korrastades kui ka eestikeelsete teadustekstide täpsuse ja hõlpsa loetavuse eest hoolitsedes.
Eesti keele arengukava järgides saame kindlustada eestikeelse teaduse ja (kõrg)hariduse arengu üleilmastumise tingimusteski. Tõhusa panuse annavad ka riiklikud programmid “Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine” (2008–2012) ning “Eestikeelse terminoloogia toetamine” (2008–2012).
Süvitsi mitme keele, ent eriti emakeele (oskus)sõnavara ja grammatika eripära tundes ei kiputa asjatult mitme keele jooni segama ega poolkeelset või infomürana mõjuvat teksti tootma. Teadus ei ole pelgalt teadlaste omavaheline asi. Teadusmõtte täppis-eestikeelsusest võidab kahtlemata kogu Eesti ühiskond.
