Euro ei tee elu kohe paremaks
Muidu võib 2012. aasta tuua kaasa uusi muresid. Käed rüpes istumine ja hädaldamine ei ole ju kunagi elu edasi viinud.
Möödunud aasta oli Eestile kriisist väljumise aeg. Mitmed asjad hakkasid paremuse suunas liikuma: tööstustoodang ja eksport kasvasid jõudsalt ning töökohti tuli tasapisi juurde.
Samas pole kriisi toodud mured kaugeltki kadunud: töötus on endiselt suur, paljude perede sissetulekud varasemast väiksemad ning mitmed ettevõtted hädas. Mitme aasta pikkusest sügavast kriisist väljumine jätkub veel nii tuleval kui ka ületuleval aastal.
Eesti astus 2011. aastasse suure muutusega – krooni asemel käibib nüüd euro. Sellega on seotud palju hirme ja ilmselt on päris paljudel ka väiksemaid või suuremaid lootusi. Kohe märgatavaks muutuseks on tegelikult vaid rahatähtede vahetus.
Jah, nendega tuleb harjuda ning väikesed rahanumbrid võivad esialgu suurt segadust tekitada. Kindlasti ei tasu euro käibele tulekust oodata elu kohest paremaks minekut: see positiivne, mida euro Eesti majandusele annab, tuleb aegamööda ja tasapisi.
Pisiasjad pole pisiasjad
Maailmas liiguvad asjad praegu vastuoluliselt: on riike, valdavalt arengumaade seas, kus kasv on kiire ja suuri probleeme (veel?) ei ole, kuid leidub ka riike, kus on asjad päris tõsised.
Viimasel ajal on väga palju räägitud eurotsooni hädadest. Heaoluriigi suured kulutused tähendasid aastakümnete jooksul eelarve puudujääki, mistõttu riigivõlad kasvasid headelgi aegadel. Pidev võlgu elamine tähendas majanduskriisi puhkemisel ka võimetust oma võlgu tagasi maksta.
Seetõttu peabki suurem osa Euroopa riike tegema seda, mida Eesti tegi aastal 2009, ehk makse tõstma ja kulusid kärpima. Suurtest hüvedest loobuda on aga väga raske, mistõttu kõhklemist on palju. Tõenäoliselt suudetakse vajalikud muutused lõpuks siiski teha, kuid kindlasti muudab see paljude eurooplaste elu siiski kehvemaks.
Eesti õnneks läheb neis maades, kuhu me kõige enam ekspordime – Rootsis, Soomes ja Saksamaal –, suhteliselt hästi. Seega peaksid ekspordi kasvuvõimalused uuel aastal olema head, kuigi kasvunumbrid jäävad 2010. aasta omadest väiksemaks.
Kuna kõik riigid soovivad eksporti kasvatada, on võistlus välisturgudel äge ning konkurentsis püsimiseks tuleb järjest enam pingutada.
Kuigi Eestis toodetakse endiselt väga palju kaupu hulga odavamalt kui näiteks Soomes, ei saa juba ammu üksnes odavuse peale mängida.
Tähtis on ka toodangu kvaliteet, tarne kiirus, transpordikulud, asjaajamine, äritavad ja teisedki tihti vähetähtsaks peetavad tegurid. Meie seis naaberriikide või kaugemate konkurentidega võrreldes on mitmes eelnimetatud asjas parem.
Meie hädaks on aga see, et eestlane ei oska oma eeliseid “müüa” – ikka võib kuulda, kuidas eestlane end potentsiaalse partneri ees halvustab või unustab korralikult vormistatud ärikirja saata. Need ei ole pisiasjad ning selles osas võiks uus aasta ettevõtluses kindlasti parema pildi tuua.
Roostes oskuste koorem
Ekspordi kiire kasvu tõttu on paljudes ettevõtetes praeguseks jõutud seisu, kus tuleb hakata tootmist laiendama. Lisaks vajavad kriisi ajal täiesti või osaliselt rakendatud tootmisseadmed uuendamist. Seetõttu võib arvata, et tänavu investeerivad ettevõtted enam kui mullu.
Uute seadmete ja masinate ostmisel tasub aga eelistada kaasaegsemaid ja tootlikumaid seadmeid – masina kallim hind võib hiljem tootmise odavuse, säästlikkuse ja kvaliteedi tõttu osutuda suureks võiduks.
Investeeringud on väga olulised, sest just nende toel saab tootmist suurendada ning seega inimestele rohkem tööd pakkuda. Kui on tööd, siis on ka sissetulekuid ja pered saavad rohkem kulutada.
See omakorda annab võimaluse neilegi ettevõtetele, mis müüvad oma kaupu ja teenuseid Eestis. Neile polnud möödunud aasta just kergete killast, kuid uus võiks olla mõnevõrra parem. Suurt kasvu pole siiski loota, kuid eks alati leidub ka mõni väga edukas ettevõte.
Eesti suurimaks probleemiks on tööpuudus, kusjuures järjest enam inimesi on olnud tööta aasta või kaks. Tööta olek on suur isiklik ja perekondlik mure, kuid suur koorem ka majandusele.
Mittetöötamise ajal lähevad oskused rooste. Tihti selgub, et vanade oskustega polegi suurt midagi peale hakata, sest vajatakse juba teisi teadmisi.
Seetõttu on väga tähtis, et töötutele luuakse mitte üksnes võimalus oma oskusi täiendada, vaid antakse ka võimalus õppida uus amet.
Koolitus igale tahtjale
Ehkki tehtud on juba üpris palju ning nii mõndagi on uueks aastaks plaanis, tuleks töötutega tegelda enam. Riik ei saa anda töökohti, kuid saab aidata koolitusega. Tähtis on, et haridust ja koolitust saaksid kõik, kes seda soovivad.
Kuigi riigi raha peab kasutama tulemuslikult, võiks siiski loobuda tahtmisest, et iga koolituse taga terendaks kohe töökoht.
Mõnikord võib töökoha leida alles kuu või kahe pärast ning tihti pole oluline konkreetne amet, vaid hoopis uued oskused.
Kui majanduses lähevad asjad paremini, koguneb maksudest rohkem raha ning riik saab seega ka rohkem kulutada.
Sellest hoolimata jäävad võimalused ikkagi tahtmistest väiksemaks – sellisest seisust ei pääse mitte kunagi ükski riik (kui pääseb, siis vaid ajutiselt, nagu paljude Euroopa riikide praegune seis näitab).
Seetõttu on vajalik, et iga kulutatud euro läheks tõesti sinna, kus ta kõige enam tulemust annab. Kuigi igapäevaseid asju ei tohi unustada, on väga tähtis, et tuleviku seisukohalt olulised valdkonnad tähelepanuta ei jääks.
Üks tähtsamaid valdkondi on siinkohal haridus, samuti tervishoid. Unustada ei maksa ka energeetikat – kuuleme ju pidevalt, kuidas energia maailmas kallineb, seega on tähtis energiat ka tootmises mitte raisata.
2009. aastal kärbiti suure hooga kõikjalt ning tihti jagati neid kärpeid võrdse protsendina. Nüüd oleks aga viimane aeg üle vaadata, ega mõnes kohas sellega liialt hoogu ei mindud ning mõnest teisest kohast liialt vähe ei kärbitud.
Väga paljudel juhtudel annab suurt kasu teistsugune korraldus, näiteks koostöö või osaajalise töö rakendamine.
Viimane aeg oleks anda uus hoog infotehnoloogia arendamisele, mille osas olime mõned aastad tagasi esirinnas, kuid nüüd taandunud keskpäraste hulka.
Kuigi Läti majanduse olukord on Eesti omast kehvemas seisus, on nemad haldusreformiga hakkama saanud ning tundub, et suurtele hirmudele vaatamata ka päris edukalt. Ehk tasuks saabunud aastal sellele ka Eestis mõelda?
