Kuid enne tuleb veel midagi.

Enne tuleb suur teedelagunemine.

Linnasaksad tunnetavad seda koduteel kurguni sulavett täis löökaukudesse sõites. Maarahvas aga on mülkaks muutunud külateedega ammu harjunud. Nii on see olnud ajast aega. Raske aeg tuleb kuidagi ära kannatada.

Kuid tänavu kevadel on ka erilisi märke.

Kuna tali oli hirmuhke ja lund paksult, võtab kõige selle sulamine tavapärasest rohkem aega. Ning kuna kohalikud sahamehed pole teid korralikult lahti lükanud, on allesjäänud lumi kõvaks sõidetud ja nüüd jääks muutunud. Seepärast kulub tee kuivamiseks tavapärasest rohkem aega. Teeserva lükatud lumi omakorda külitab kraavide kohal, nii et ka nende lahtisulamisele kulub rohkem aega.

Veed lähevad koos teega, naerab tuttav vallavanem.

Ohu märgid on juba õhus. Leedus on jõed üle kallaste tõusnud, Lätis matavad tulvaveed maanteid. Lõunanaabrite juures olevat oht nii suur, et armee on valmis sekkuma. Ka meie jõgedes hakkab veetase tõusma.

Teine märk, mis alanud kevadet iseloomustab, on see, et paljudel valdadel on lõviosa teede korrashoiu rahast juba huugama pandud. Suurem osa teehoiurahast on kohalike sahameeste taskusse
läinud.

Süüdlast pole vaja kaugelt otsida. Loomulikult on selleks taevaisa isiklikult, kes õnnistas meid lumerohke talvega.

Mis edasi saab, vallaisad ei tea. Ühelt poolt on nende püha kohus kohalikud teed korras hoida. Et rahvas tööle ja kooli, postiljon ning lavka liikuma pääseks ja elu seisma ei jääks. Teiselt poolt — kui raha ikka ei ole, siis kuidas seda teha?

Toompea poole pole hetkel mõtet vaadata. Euro-ootuses on vähe lootust, et enne jaani lisaeelarvet koostama hakatakse.

Samas tasub teada, et ka riigiisad mõistavad. Viis protsenti kütuseaktsiisist teedele on meie laiustel ilmselgelt vähe. Kuid selle muutmine seisab veel ees.

Sel aastal tuleb, nui neljaks, ise hakkama saada. Öeldakse, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See tähendab, et kõige hullemad kohad parandatakse kindlasti ära.

Kõige kõvemini kisajate koduteele vedamiseks leitakse kruusakoorem või kaks. Rohkemaks paraku võhma ei jagu. Nii või teisiti — lähem kuu tuleb maarahval kuidagi üle elada.

Teemeistrid, kellega neil päevil asja arutasin, arvavad, et paljudes paikades tasub teehöövel alles maikuus peale saata. Suvel tuleb aga leppida tavapärasest rohkem treppis teedega.

Aga selleski pole ju midagi uut. Nagu selleski, et pärast karmi talve on vahtramahl ütlemata magus.