Inimene kadunud maailmast
See, et Venemaa on üleilmse progressiga laisk kaasa minema, pole ju mingi saladus. Venelastele on tähtsad ning nende elus määravad paljutki sellised asjad, mida mujal maailmas peetakse anakronistlikeks.
Putinit vaadates tundub, nagu räägiks tema suu läbi inimene juba parajalt ammu kadunud ajastust – ühest inimkonna ajaloo jubedamast järgust ehk nn Nõukogude ajast. Kõigile juttudele vaatamata on suur osa venelastest endiselt selles ajas kinni ja mingil määral oma tegudes ja mõtetes Putin seda arvestabki.
Hõlpsaks teeb selle tema isiklik nostalgia tolle ajastu järele: poisi(pioneeri)põlv, komsomoliaeg, esimesed sammud Venemaa suurimas nuhkimisteenistuses, trummipõrin ja fanfaarihelid. Mis sest, et selle taustal panid Vladimir Putini eelkäijad toime jubedamaid kuritegusid, mida inimkond (aga eeskätt ju vene rahvas!) on oma ajaloo vältel kogenud. Nostalgia sellest ei küsi.
Ja nii mõõdabki Putin kullipilguga ülejäänud maailma ja oma kahtlasi kaaskodanikke – vaatab, justkui vaatas asjadele ja elule Jossif Vissarionovitš isiklikult.
Ainult et, tahab ta või mitte, maailm pole säärastele diktatuuridele enam kõige sobivam paik.
Arenenud tehnika muudab vanad head meetodid paljuski kõlbmatuks, endiste suusulgurite efekt on kõvasti langenud, mõisted nagu õigusriik ja demokraatia muutuvad tasapisi aina reaalsemaks. Putin toob oma isikuga endised hirmuajad küll meelde, aga ei suuda neid, nagu tundub, enam vähemasti temale antud päevade jooksul taastada.
Tollest filmist jäi meelde Putini NATOsse astumise teemal poetatud tige lause, mille järgi Venemaa ei hakka seisma sabas riikidega, mis midagi ei loe. Selline mõttekäik meenutab ikka ja jälle: kummitus püüab taas hinge sisse saada.
