Juhtkiri: Õigus kiiresti linna jõuda
Selline õnnis aeg, tuhandeaastane rahuloluriik, eeldab aga mõtlemise ja tegutsemise üsna järsku, isegi jõhkrat muutumist.
Ükskõik millisest ülesandest alustame, ikka jõuame tõdemuseni, et lahendada tuleb kõik need ning veel hulk lisaülesandeid, mida me praegu veel püstitadagi ei oska.
Peame tunnistama, et töökohti maal juurde pigem ei sünni. Vastupidi: mida edukamaks muutub põllumajandus, seda vähem on vaja neid, kes käe külge paneks. Muu tootmisega on sama lugu.
Uute ettevõtete jaoks pole aga külades piisavalt tööjõudu – seda peavad tunnistama ka need, kes riigijuhte või vallavalitsust saamatuses süüdistavad.
Seega jääb kaks võimalust: kas teen tööd, mis ei sõltu sellest, kus töötan, või saan oma töökohta võimalikult kiiresti jõuda.
Viimane, paraku, ei sõltu aga ainult minust. Jah, on firmasid, kes on pannud oma töötajatele lausa bussid sõitma, nagu kirjutas Maaleht mõni nädal tagasi, eelkõige on aga vaja häid teid ning võimalikult kiiret transporti. Nii kiiret, et võiks kas või iga päev Tartust Tallinna tööle sõita. Või vastupidi.
Kindlasti peaks aga mugavalt ning odavalt saama sõita oma küla ja tõmbekeskuse vahel – olgu siis jalgrattaga, enda või naabrimehe autoga, valla nõudebussiga, liinibussiga, rongiga või koguni jõelaevaga.
Tõenäoliselt on tõmbekeskuseks maakonnalinn (kui mitte veelgi kaugem paik). Tavalise vallakeskuse tõmbajaks pidamine näitab lihtsalt oma naba imetlemise võimet.
Võib isegi tunduda kummaline, aga maaelu allesjäämine sõltub üha enam sellest, kui kiiresti ja lihtsalt maalt linna ning tagasi saab.
Töölkäijate kõrval on ju veel suur hulk koolilapsi, kelle ainus haridusvõimalus on maakonnagümnaasium. Ka perearstid tõmbuvad peagi tõmbekeskustesse ning nende juurde abi saama pääsemine peaks vähemalt Eestimaal kuuluma esmaste inimõiguste hulka.
Andku maapoed mulle andeks, aga üsna tõenäoline on ka, et see maapere, kel rohkem vajadusi ja raha, eelistab oma kauba tuua tõmbekeskuse hüper-supermarketist.
Aga mis või kes siis maale jääb? Rahulolev rahvas, kel õnnestub linnas tööl käia, linnas koolis käia, linnas arstil käia, linnas poes käia ning kohalikus külamajas koos käia.
Maale jääks ehk ka hooldekodu, kus eakad saaksid möödunud elu meenutada väljaspool müra ning bensiinivingu.
Ainult et kõik see saab teoks vaid siis, kui kiire ühendus küla ja linna, väikse linna ja suure linna vahel võimalikult kiirelt teoks saab. Vastasel korral ei aita ka Maalehes üles kiidetud hajaasustuse programm, mis lastega maaperedele vee tuppa ning sõidetava tee koduõuele toob.
