Kajar Lember: kõik on pätid! Aga kas ikka on?

 (14)
Kajar Lember: kõik on pätid! Aga kas ikka on?
Kajar Lember.Foto: Martin Dremljuga

Tõenäoliselt on igas inimeses kelmikaid vigureid ja kindlasti on ka igaühe jaoks kusagil pühapaik ehk väga üheselt selliste sõnade alusel maailma grupeerida on pigem kitsarinnaline.

Üks härrasmees ütles alles hiljuti, et mõne inimese silmaring on kahjuks nii kitsas, et seda tuleb pigem vaatepunktiks lugeda. Selline piiratud vaade tundub kaasnevat ka kõikvõimalike PRIA toetuste ümber käivaga Eestis.

Olles ka ise juba aastaid ühe toreda maaelutoetuste teemalise vaidluse keskmes ja seetõttu viimasel ajal ikka suhteliselt tagasihoidlikult sõna võtnud, siis eelmisel nädalal lahvatanud uus skandaal ümber põllumajandustehnikat müüvate ettevõtete tekitas tahtmise taas pisut sõna sekka öelda.

Alustuseks märgiks, et kummaline on , kui sel teemal kahtlustuse saanud, sõna võtavad, siis oleks see justkui kuritegu, nagu üks kohaliku päevalehe juhtkiri mulle hiljuti suhteliselt öelalt pühendati. Mõni spordisangar poeb peitu ja enda ümber olevatest kahtlustustest ei räägi — paha!

Minusugune teeb noka lahti ja ütlen otse, mis ma sellest arvan ja avan ka pisut telgitaguseid — jälle paha! Lausa ähvardus saadeti läbi leheveergude — ega ma ei karda, et kõike mida ütlen kasutatakse minu vastu!

Kardan või ei karda?

Seotud lood:

Kardan küll. Ja kindlasti ka kasutatakse aga ma ei näe teist varianti,kui avalikustamine, sest kahjuks prokuratuuri selge soov ongi sind vaimselt ja rahaliselt nurka lükata ja eeldavadki, et sa oleksid vait. Ma olengi olnud, vaid siis olen vastanud, kui prokuratuur on midagi meediasse paisanud. Rääkida oleks palju enam, kuid kõigeks on oma aeg.

Ja kui mõni tore inimene, arvab oma siiras lihtsameelsuses, et kahtlusaluse staatus on kuidagi nauditav, siis olen lahkelt valmis kohad vahetama ning ma heameelega jälgiks, kuidas seda keegi nautida suudab. Ehk enne võiks mõelda, kui selliste lapsikult jaburatele väidetele keegi trükimusta kulutab. Sildistamine on väikeses riigis paganama lihtne aga kui keegi päriselt midagi teada tahab saada, siis kõige mõistlikum on otseallikast küsida.

Aga öelda tahan ma selle sissejuhatusega seda, et mõistlik on teemade kajastamisel süübida sisusse, mitte lasta emotsioonidel möllata. PRIA toetustega seonduvast on viimastel aastatel olnud palju juttu ning kahjuks on sellel teemal uudisekünnise ületanud üldjuhul vaid negatiivsed teemad — ehk mingid väidetavad pettused, kokkulepped ja kelmused, on märksõnad, mida selle teema ümbert leiab.

See, et nii palju kahtlusi PRIA toetuste teemal on aktiivselt laual, tuleb suuresti sellest, et meie uurimisasutused on hakanud rohkem sellele tähelepanu pöörama. Peabki pöörama. Kui taotleja ei panusta teadlikult omaosalust vastavalt projektile või objektid ei lähe sihipärasesse kasutusse, ongi ta teinud valesti ja peabki saama karistatud ning võimalusel toetused tagasi maksma.

Aga ei saa olla nii, et makseasutus ehk siinkohal PRIA kümme aastat tolereerib toetuste taotlemisel mingeid reegleid või nn tavapärast käitumismustrit ning siis ühel hetkel, kellegi survel või uurimisasutuse tõukel, hakatakse tagantjärele reegleid tõlgendama teisiti. Kuidas saavad traktorimüüjad eksida PRIA määruste või konkurentsireeglite vastu, kui nad müüvad põllumehele tehnikat? Zigulid ja Mercedesest on päris keeruline süüdistada omavahelises kartellileppes aga tundub, et siinjuhul on see võimalik.

Kahjuks on ka põllumajanduses nii, et kui üks põllumees on aastaid kasutanud ühte marki traktorit ja tal on neid kodus näiteks lausa kolm, siis on suhteliselt mõistlik ka uue traktori soetamisel hankida sama marki masin, sama müüa käest, kui ta seda tarnijat usaldab.

Esiteks oskab ta sellega parimal moel ümber käia, haakeriistad klapivad ja teiseks on neid ka mõistlik hooldada samas kohas jne. Suur hulk põllumajandusinvesteeringuid aga tehakse toetuse abil, sest selleks need ju mõeldud ongi aga vat — kuidas sa nüüd siis hangid endale need kolm vajalikku pakkumist?

Talupojamõistusega saab igaüks aru, kuidas see käib ja seda on kogu aeg ka täiesti selgelt tolereerinud ka rahastamisotsuseid tegev asutus, kelle inimesed nn kuluaarivestlustes möönavad, et ca 80-90% taotlustel on süsteemne pakkumiste hankimise protseduuri rikkumise viga küljes.

Loe veel

Avalikult ei julge sealt majast seda keegi tunnistada, sest siis tuleks üks väga suur jama. Täpselt sedasama teavad ka uurimisasutused ja igasugune eitamine siinjuures on sulaselge vale. Süsteemi tahetakse muuta ja tehnika osas on juba arengud ilusad, on võrdlsutabelid ja kõik sinna juurde kuuluv ja see ongi tõenäoliselt mõistlik.

Loodan, et ka ehituses tekivad varsti analoogsed tabelid võrdlushindadega, sest siis ei saaks olla kriminaalasja alustamise aluseks, mingilt teiselt planeedilt pärit oleva uurija arusaam, et kivist maja koos kommunikatsioonidega on võimalik ehitada 250 euroga ruutmeeter ning „valetehingute“ tõestamiseks talle lihtsalt arusaamatud majandustehingud.

Keelatud ja lubatud

Kui avalikus sektoris käitutakse pigem põhimõttel, et kõik mis pole lubatud on keelatud, siis ettevõtlus tegutseb siiski paraku loogikal, et kõik, mis ei ole keelatud on lubatud! Ja kurb on siin just see, et kui täna hakatakse tõlgendama aastaid tagasi tehtud otsuseid mingite tulevikureeglite järgi, siis on midagi ikka mäda.

Kui tahetakse süsteemi muuta, siis tuleb tõmmata kuskile punane joon, kust minnakse uutmoodi edasi. Ei saa olla nii, et PRIA on toetuse taotlejaid ja teostatavaid projekte korduvalt kontrollinud ning nüüd tagantjärele tehakse ettevõtjatest patukotid. Rõhutan, et ühtegi senti ei maksta toetuste maailmas üldjuhul enne välja, kui teostatavad tööd on valmis ja akteeritud või seade soetatud.

Määruse järgi ongi PRIA roll taotlejat ja toetuse taotlust kontrollida. Nemad kontrollivad vastuvõetud taotluse nõuetele vastavust ja selles esitatud andmete õigsust ning taotleja ja toetatava tegevuse vastavust õigusaktides ja määruses sätestatud nõuetele. Ja veelkord — toetus makstakse välja üksnes abikõlblike kulude hüvitamiseks ja alles siis, kui toetuse saaja on tegevused nõuetekohaselt ellu viinud.

Kui taotleja on teinud taotlemisel või taotlusdokumentides midagi valesti, siis peaks see enne otsust olema selge aga mitte selguma aastaid hiljem. Hiljem saad kontrollida, kas investeeringu kasutamine on eesmärgipärane. Taotlusi kontrollitakse ette ja taha ja veel sissepoole ka ning minu enda näite puhul tuleb siis nüüd, umbes kümme aastat hiljem uurimisasutus ja teatab, et te olete tegelenud soodustuskelmusega ja olete hoidnud PRIA-t teadmatuses.

Tule taevas appi! Näidake mulle ühte maaettevõtjat, kes on ise päriselt teinud mõned projektid ning need ellu viinud ja selgitaks, kuidas saab PRIA-t hoida teadmatuses. Selline järeldus teeb ju kohapeal käinud kontrollidest lausidioodid, mida nad reeglina siiski ei ole. Ehk äkki on viga siiski kusagil mujal?

Vaataks sissepoole

Meil kipub tihti ära ununema, mis on toetuste eesmärk? Suuresti on toetuste eesmärgiks erinevat liiki ettevõtluse edendamine maapiirkondades. Aga meil elavad ettevõtjad, makseasutus ja jõustruktuurid nagu kolmes eri maailmas, kus keegi üksteist ei usalda ja ainus eemärk tundub olevat, et kuida saaks tõestada enda tegevuse õigsust.

Isegi Euroopa kontrollikoja inimesed möönavad, et peaksime suutma eristada eksimuste puhul, kas need on pahatahtlikud pettused või formaalsed nõuete rikkumised, mis siiski täidavad meetme eesmärki. Aga meil ei julge keegi seda otsust teha, sest siis peab äkki ka pärast vastutama!

Lihtsam on iga eksimuse eest taotleja täiega mutta taguda ja anda asi politseisse uurimiseks, et jumala eest ei peaks pärast kõrgete euroametnike ees aru andma, miks on mõni esitatud taotlus vigane ja kuidas seda viga eelkkontrollides ei avastatud.

Kuna neid võimalikke pettusi on ikka uurimisel palju, siis äkki on uurimisasutused alustanud seda kampaaniat valest otsast. Raha olevat välja makstud valedel alustel? Kui isegi nii mõnikord on, siis kas on ikka õige süüdistada selles ainult ja ainult ettevõtjaid? Süüdi on see, kes taotles, süüdi on ka see, kes kauba müüs või objekti ehitas? Kõik on pätid! Aga kas ikka on? Äkki peaks vaatama palju teravamalt süsteemi sisse ja kontrollima PRIA toetusmehhanismide sisu ja lugema ikka päris hoolikalt, mis on Euroopa määrustes kirjas.

Ehk on fookus siiski pisut vales kohas, kui me juba täna mõne toetuse puhul kulutame Eesti riigi raha kontrollimisele ja uurimisele suuremas summas, kui Euroopast toetust saadi. Usun, et riigijuhtidel on siin nuputamist kõvasti, et rahvasuus ei leviks anekdoodid, kus meie ja naaberriigi makseasutusete juhid saavad kokku ja naaber kiitleb, kui mitmeid miljoneid tema juhitav asutus on ettevõtluse toetuseks vahendeid välja maksnud aga siis meie oma teatab uhkusega vastu rinda tagudes, et aga meie oleme algatanud eelmisel aastal sada uut kriminaalmenetlust…