Kas tunnete, et Eesti teedel on midagi muutunud?

Statistika näitab, et raskete liiklusõnnetuste arv on viimasel ajal pisut vähenenud.

Kalle Mihkels, Tallinna Mustamäe linnaosa vanem

Midagi oluliselt muutunud küll ei paista olevat. Võib-olla ehk see, et politsei on hakanud liiklust rohkem kontrollima. Aga see meie inimeste suhtumine liiklusesse...

Auasjaks pole see, et sõidad alati ja igal pool vaid lubatud kiirusega, vaid ikka kiideldakse proovimisega, palju auto üldse välja jookseb. Kui sõidad normaalse 90ga, sõidetakse sinust ikka massiliselt mööda. Ning möödasõitjad pole alati mingid suured ja kallid autod, vaid hoopis 15-20 aastat vanad Bemarid. Sellised, mis kokkupõrke puhul lihtsalt tükkideks lagunevad.

Aga ju see preventsioon ehk kõiksugu seletamised ja manitsemised avaldavad pikapeale mõju. Nagu küllap ka ilmastikuolud ja sada muud seesugust asja.

Janek Mäggi, suhte­korraldaja

Teadlikkus on mingil määral küllap tõusnud, sest kui siin vahepeal oli palju raskeid õnnetusi, räägiti sellest väga palju ja inimesed hakkasid mõtlema. Aga tähelepanu mingile probleemile leevendab seda alati.

Kui aga nüüd rääkida, et olukord on tunduvalt paremaks muutunud, muutuvad inimesed ka hooletumaks. Seega peaks konservatiivset joont ning probleemi üleval hoidma kogu aeg. Mida vähem õnnetusi, seda parem loomulikult.

Virkko Lepasalu, ajakirjanik

Tundub, et pisut on olukord liikluses paremaks muutunud. Liikluspolitsei on elavamalt tegutsema asunud. Viimase kuu aja jooksul on mind kaks korda kinni peetud ja puhuma pandud. Enne seda, kuigi sõidan suhteliselt palju, oli politsei mu tagasihoidliku isiku vastu huvi tundnud millalgi aastal 2002 või 2003.

Seda võib muidugi põhjendada asjaoluga, et olen üpris korralik liikleja. Teisalt - ka need, kes lõhnadega rooli istuvad, püüavad tavaliselt liigelda hästi seaduskuulekalt, et mitte millegagi politsei tähelepanu äratada. Rääkimata neist, kel muud probleemid - sõiduki tehnoülevaatus tegemata, juhtimisõigus ära võetud jne.

Seega võis eelmise viie aasta kohta öelda: vahelejäämise võimalus oli erakordselt hõre. Arvan, et juhte distsiplineerib ikkagi peamiselt hirm karistuse ees.

Rahatrahvide tõstmisega olukorra parandamist ei saavutata, sest paljudel kroonilistel eeskirjarikkujatel ei ole lihtsalt vara ega tööd ja ka auto võib kuuluda kellelegi teisele.Küll võiks abi olla aresti määramisest ehk rahvakeeli teatud arvu päevade istumisest soolaputkas. Usun, et abi oleks ka mootorsõiduki kui rikkumise vahendi konfiskeerimisest.

Lembit Saarsalu, muusik

Kahjuks pole midagi muutunud. See, mis meie ümber toimub, on seotud inimesega ja tema kultuursuse astmega. Saame rääkida kultuuritusest, saame rääkida ülbusest, mingist näitamisest, mingist esinemisest.

Minul lavainimesena pole vaja tee peal midagi näidata. Mõttetult suured sõiduriistad, mingite sõjamasinate taolised... Berliinis ei tuleks näiteks pähegi midagi taolist endale soetada, sest seda poleks sul lihtsalt kusagile paigutada.

Kahju on noorest inimesest, kes näeb meie liikluses toimuvat, sest see on ilmselt vägagi nakkav. Hoopis oleme unustanud jalakäija. Näiteks selle, mida ta linnas liikudes sisse hingama peab. Ilmselt peaksime ühiskondlikult milleski kokku leppima. Et kuidas selles väikeses riigis õieti elada.

Võiksime mõelda kas või selle üle, miks Saksamaal tee ääres kusagil viina ei müüda. Isegi tavalist õlut mitte... Peaksime lõpuks aru saama, et niimoodi edasi minna ei saa.