Kolmas vabariik
Pidin vahendama Pirita sadamast ja olümpiakülast muljeid regati korralduse ja võistlustulemuste kohta. Eeldas ilmselt minu isiku mitmekordset eelkontrolli, et sain loa siseneda olümpiahotelli, kus hallides ülikondades valvsad noormehed meid iga mõne meetri järel valvasid.
Järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980.–90. aastate vahetusega. Laulvast revolutsioonist ei teadnud ma tollal midagi, sest lauluhäält mul polnud ja öisel ajal ma väljas ei käinud. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja kogu kirjastuses Valgus töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases riiklikke kirjastusi ja trükikodasid ühendavas asutuses Litera nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt.
Veidrad käsitlused 20 aasta tagustest sündmustest
Peagi järgnes sellele “edutamisena” töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada teise vabariigi sünniks.
Just teine vabariik tundus mulle omasem ja lähedasem, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati see, mida oleksin ise soovinud. Aga mida aeg edasi, seda vähem on teisest vabariigist minu jaoks järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse folkloorselt, et mitte öelda — mütoloogiliselt.
Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele, mille järgi “taasiseseisvumine” polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud järgmised aastad, mida on ilmestanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Liiduga, ühinemine eurotsooniga jne.
Kummaline olemisvorm peaaegu kustunud mäluga
See kõik on süvendanud umbusku, sest oleme liikunud aega, kus mälu on asendumas lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja väiklastel vastuoludel põhineva ajaloolise “tõe” korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks Nõukogude aeg koondub ühtviisi mõistetesse “Stalin” ja “küüditamine” ühelt poolt ning “kamabatoon” ja “nostalgia” teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme, miks ja kuidas. Nemad on ju enamjaolt juba täna kohal, ja sageli mitte enam sugugi Eestis, vaid kuskil mujal — “marjamaal”.
Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, kus elatakse ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning kus enamikule noortest tähendab Eesti vaid mingit paratamatut vaheperemeest enne tegelikku vabasse maailma suundumist.
Kuna minu ja mu eakaaslaste iga ei luba selles globaalses õnnemängus enam tegusalt kaasa lüüa, tunnetame kogu oma olemusega, et see riik ja ühiskond, mis praegu meie ümber vohab, kujutab endast hoopis midagi muud kui see, mille sünni juures me kunagi olime. Ja ausalt öeldes läheb kõik see, mis on meie kõige isiklikumast elust ja tagasihoidlikust toimetulekust väljaspool, meile ka üha vähem korda.
